Lugemispäevik

Raamatu peategelane on 12-aastane Siggie. Tal on ema, kaks nooremat õde ja võõrasisa. Ühel päeval sai emal mõõt täis, sest ta pidi kõik tööd peres üksi ära tegema. Ta ütles, et tal oleks nagu neli last, ainult et üks on habemega ja joob õlut. Naine otsustas mehest lahku minna ja kolida lastega Stockholmist oma lapsepõlvekoju Skärblackasse. See, et pere vanaema juurde kolis meeldis Siggile väga, poiss nägi, et tal on võimalus endale restart teha. Uueks inimeseks saada. Nimelt tahtis ta populaarseks saada. Tohtutult populaarseks. See oli ehk pisut liiga optimistlik variant. Realistlikum soov oli see, et ta tahtis inimestega rääkida, ilma et nad vahiksid teda nagu imelikku. Stockholmis päris nii ei olnud. Koolist ei leidnud Siggie endale sõpru, oli kiusatav, tundis ennast üksikuna. Kiusamise põhjuseks on poisi terviseprobleemid. Tal on nõrk silm. Ta kõõritab. See tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat, isegi kui ta seda ei taha. Väiksena oli tal silma peal lapp. See oli...

Pealkiri on väga poeetiline ning seda üllatavam on romaani sisu, milles omanäoliselt on ühendatud  arenguromaan ja krimiromaan. Raamatus on autor sidunud sündmuseid enda elust fiktsiooniga. Peategelane püüab eneses selgusele jõuda ning tema  kasvamine toimub uurides teismeeast kummitama jäänud lahenduseta mõrva.  Luuletaja ja ajakirjanik Tom leiab juhuse läbi noorusaegse ajalehe, kus artikkel koopamõrvast. Tapetud mees leiti alasti mereäärsest koopast ja politsei arvates oli esialgse uurimise põhjal tegemist kättemaksumõrvaga. Tomi hakkab Mikael K lahenduseta mõrvalugu piinama ning ta otsustab seda elukaaslase Karini utsitamisel ise uurima hakata.  Mõrvatu Mikael K oli pärit katkisest perekonnast, tal puudusid lähedased suhted ning ta tundis ennast üksikuna, mistõttu oli ka tema vaimne tervis mingil määral häiritud. Tom tutvus toimikute ja muude materjalidega, intervjueeris nii Mikael K perekonda, töökaaslaseid, juhtumiga seotud politseinikke kui teisi tuttavaid, mis...

Äng, viha, süütunne, lootusetus ja samas ka lootus. Nii võiks kirjeldada antud loo peategelase iraanlanna Nahidi tundeid. Tundeid, mis äkki purskusid pinnale saades teada oma raskest haigusest ja peatsest lõpust. Mineviku mälestused kodumaal Iraanis põimuvad läbisegi- helged ja valusad mälestused. Austus ema vastu, kes kasvatas üksi üles seitse tütart, ning õed kes olid alati üksteisele toeks. Nahidi piinab küsimus, kas tema haigus on karistuseks selle eest, et õdedest noorim kaotas elu minnes temaga koos revolutsioonilisele meeleavaldusele. Või selle eest, et ta põgenes Iraanist, jättes maha oma pere. Kuid kultuurilised erinevused tulid kaasa uuele kodumaale Rootsi. Abikaasa Masoodi vägivaldsus oli paljus osas kantud nende kodumaal levinud mõtteviisist, et naine ongi alam ja peab meest teenima ning iga eksisamm saab vägivallaga karistatud. Kogu selle Nahidi kibeduse ja meeleheitega peab toime tulema tema tütar Aram, taludes ka ülekohut ema poolt ennastsalgavalt. Kogu see valu ja ah...

Raamat räägib Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Gröönimaa, Ahvenamaa ja Fääri saarte) inimestest, aga meie, eestlased, loeme ju end ka kuuluvaks põhjamaalaste hulka, ja selles raamatus tunneme ära ka iseendid. Väga paljus on sakslasest autori tähelepanekud nende maade inimestest ja elu-olust sarnased meie olemuse ja käitumisega. Aga samas on ka palju sellist, mida avastada. Tore, mõnus, humoorikas raamat.

Stockholmi rikaste linnaosa Djursholmi koolis  toimub tulistamine. 18-aastane Maja Norberg on  väidetavalt maha lasknud lisaks mitmetele klassikaaslastele, oma õpetaja, parima sõbra Amanda ning poissõber Sebastiani. Ta on peamine kahtlusalune ning on veetnud vanglas juba 9 kuud oodates kohtuprotsessi algust.  Rootsi meedia ning avalikkuse silmis on ta juba ette süüdi mõistetud. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat loo liini, üks on eeluurimise aeg ja kohtuprotsess ning teine osa on Maja suhted perekonna, Sebastiani ja Amandaga ehk kõik koolitulistamisele eelnev. Kohtuprotsessi kirjeldused  vahelduvad Maja tagasivaatavate mõtisklustega oma fasaadperekonna, pealiskaudsete sõprussuhete ja ellusuhtumise ning liiga keeruliseks muutunud armastuse-kaassõltuvuse üle. Süüdistaja-kaitsja "pingpongimäng" hoiab kõigi pinget üleval viimase minutini, kuigi Maja teab, et kuidagi pole võimalik muuta fakti, et ta tõesti tappis oma parima sõbra ning Sebastiani. Romaani jä...

Fredrik Backmani „Mees nimega Ove” - ometi üks hea raamat tavalistest inimestest. Ei seksi, ei kuritegusid, ei miljonäre ega seiklusi, aga nii põnev, et tuleb muudkui edasi lugeda. Ove on inimene nagu paljud naabrid meie ümber: eelpensionär, lesk, korteriomanik, vallakodanik, no täitsa tavaline, aga autor oskab nii hästi kirjutada, et vahepeal naerad ja vahepeal nutad. Raamat inimsuhete võlujõust. „Inimesel on vajadus mingit funktsiooni täita, arvas Ove. Ja Ove on alati olnud funktsionaalne, seda ei saa keegi eitada. Ta on teinud kõike, mida see ühiskond on käskinud tal teha. Ta tegi tööd, ei olnud kunagi haige, abiellus, maksis laenu tagasi, maksis makse, täitis oma kohust, sõitis korraliku autoga. Ja kuidas ühiskond teda tänas? Ühiskond tuli tema kabinetti ja käskis tal koju minna, vaat mida see tegi. Ühel esmaspäeval ei olnud tal enam mingit funktsiooni.” Ovetaoline mees on meilegi nõukaajast tuttav eestlane: kõike teha oskav ja koduseinte vahele hoidev vaikselt teis...

Pole juba ammu lugenud raamatut, mis sõna otseses mõttes naeruturtsatusi põhjustab.  Nii jabura idee põhjal, nagu rahvustransvestiitlus (kas selline sõna üldse on ametlikult olemas?!) annab head raamatut kirjutada, kuid ometigi on see Miika Nousiainenil oma debüütromaanis "Vaarikalaevukesepõgenik" õnnestunud. Raamatus on kuhjaga äratundmisrõõmu, kuna paljudel eestlastel on kindlasti isiklikke kokkupuuteid mõlema rahvusega. Peategelaseks on soome mees Mikko Virtanen, kes tunneb, et on sündinud valesse kodakondsusesse ning tahab hullupööra saada rootslaseks.  "Ma ei jaksa enam olla soome mees. Soome mees - kõige halvem võimalik sõimusõna. Eriti veel, kui sellel lisada sõna tüüpiline. Tüüpiline soome mees, just nimelt, see aus mees. Tegelikult nimetavad soome meest tunnustavalt ausaks või üldse kellekski üksnes need soome naised, kes on liialt inetud selleks, et endale välismaalasest meest leida". Tema armastus Rootsi vastu sai alguse vanematega tehtud laevareis...

Tuntud rootsi näitekirjanik August Strindberg kajastas oma tormilisi eraelulisi läbielamisi näidendites, aga kirjutas ka autobiograafilised romaanid "Teenijatüdruku poeg" lapsepõlvest, "Punane tuba" noorusest ja "Hullu mehe kaitsekõne" esimesest abielust paruness Siri von Esseniga. Eestis on enim mängitud tema näidendid "Preili Julie" ja "Isa", mis lahkavad võimuvõitlust meeste ja naiste vahel. Strindbergi kolm abielu jäid kõik lühikeseks ja lõppesid pettumise ja lahutusega. 20-ndates eluaastates, raamatukoguametnikuna töötav Strindberg kutsutakse omavanuse paruni ja tema abikaasa seltskonda. Ja leiab seal end veetleva naise poolt poputatuna. "Võimuka, auahne, võib-olla ka südametu naisena pingutas ta alati kõigest väest, et leida kontakti noorte meestega, koheldes samal ajal naisi silmatorkava ükskõiksusega. Niisiis oli ta endale pähe võtnud, et peab nägema mind armunu ja allaheitlikuna põrmus oma jalge ees... Kättemaksuks ...

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga. 1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal. Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi ko...