Me kõik oleme rääkinud või kuulnud tšuktši anekdoote, aga vähesed on sealmail rännanud ja selle rahvaga päriselt kokku puutunud. Mul oli lapsena tšuktši muinasjuturaamat, mille ma raamaturiiulis taharitta ära peitsin, sest lood olid nii õõvastavad. Seega oli minu senine teadmine sellest rahvast üsna vähene ja vastuoluline. Ülo Siimets on kirja pannud oma nooruspõlve seiklused Tšuktšimaal. Ta võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse ning põrutas naistuttava kutsel karmi kliimaga Tšukotkale, sattudes nagu teise maailma, sest põhjamaine olustik erines siinsest kardinaalselt. Autor kirjeldab oma raamatus väga üksikasjalikult kohalikku elu-olu, kombeid ja tavasid. Põnevad on jahilkäigud kohalikega ning kohtumised šamaaniga. Kõik on nii ehedalt edastatud, et isegi kõige tavalisema argipäeva kirjeldust loed nagu seiklusjuttu. Selle ürgse rahva elu, mis on põimunud müütide ja müstika, uskumuste ja rituaalidega, on kindlasti tutvumist väärt. Siimets leiab tšuktši rahva juures ka mõned sarnasused eestlastega- mõned sõnad, mille tähendus ja kõla samasugused, nagu meil ning räägib mütoloogilisest olendist, kes olemuselt sarnaneb meie Põhja Konnaga. Raamatus leidub ka sealsetel rännakutel kohatud teiste rahvuste esindajatelt kuuldud lugusid. Tšuktšide kombed ja isegi toitumistavad võivad mõjuda kohati barbaarselt ja võõristust tekitavalt, kuid kokkuvõttes on raamat väga huvitav ja informatiivne. Palju reisinud Ülo Siimets ise on öelnud, et Tšukotka elamused on ületanud kõik järgnevad. Sean peagi sammud raamatupoodi ning seda raamatut ma kodus riiuli tagamaadele kindlasti ei aseta, ikka esiritta.
"Loll oled või? Tšuktšimaal on juba ammu kommunism. Lapsed ja naised on ühisomand.”„Kuidas? Ma ei saa aru.”„Läheb natuke aega ja küll sa siis aru saad. Lähme sööma.”"
„Vanapoistesse suhtutakse tšuktšide juures halvustavalt, nagu ka paljude teiste rahvaste juures. See oli ka üks põhjus, miks Tsaari-Venemaa tingimustes tšuktšide rahvaarv kogu aeg tõusis, samal ajal kui tšuktšide naaberrahvad kannatasid kõik iibe vähenemise all ja nende rahvaarv pidevalt langes. Neitsilikkusel polnud tšuktšide juures mingit erilist tähtsust, kuigi tšuktši neiud olid kõlbelisemad paljude teiste naaberhõimude tüdrukutest. Nende keeles puudub isegi sõna „neitsi”. Selle asemel pruugitakse väljendit „veel kasutamata. Kui tüdrukul sündis enne abiellumist laps, siis ei pandud seda pahaks, vaid ta oli võrdväärne hiljem abielus sündinud lastega ning oldi õnnelikud, kui perre sündis terve laps.”
„Juudi professoril oli väga omapärane hüpotees Jeesus Kristuse kohta. Selle järgi oli Juudamaa kuningas Herodes sündinud esimese kaksikuna. Tavaliselt Juudamaal teisena sündinud kaksik tapeti, aga seekord jätsid preestrid lapse elama, sest Herodes tundus olevat väga nigela tervisega ja nad ei soovinud poliitilist segadust. Herodes kasvas üles kuningakojas ja tema kaksikvend templis. Usundi järgi oli Juudamaa kuningas jumal. Kui Herodese kaksikvend sai täisealiseks, siis tekkis tal suur armastus templi preestrinna Maarja vastu, keda ta aeg-ajalt templis nägi. Armastus arenes, ning korraga selgus, et neitsi Maarja on käima peal. Neitsi Maarja sokutati puusepp Joosepile mehele.”
„Kõik toimus vaikselt, ilma jutuvadata. Oli kuulda ainult meeste nohinat. See on üks tšuktšide rahvakommetest. Loomade nülgimise ajal on keelatud naerda, vilistada ja üldse on parem, kui sel ajal hoopis vaikitakse.”
„Surnute puhul on tähtis täpne kommete täitmine. Iga vale liigutus või mõne kombe täitmatajätmine toob kaasa selle, et surnust saab sinu vaenlane. Õigete kommete läbiviimisel saab aga surnust sinu perekonna abiline.”
„Kui lõpuks oma jarangasse jõuad, nühid ennast koerakutsikaga üle. Koerakutsikal on imepärane omadus võtta kõik halb ja haigused endasse.”
"Pärast sellist püha on uni erilise tähendusega ja võib anda mitmeid eluks vajalikke vihjeid. Õpi oma unenägusid meelde jätma”, vastas Vatapi asemel mulle hoopis Remkölöm. „Unes võid näha oma saatust. Kes õpib oma unenägusid suunama, nii et ta suudab unes liikuda minevikku ja tulevikku, sellest võib saada isegi šamaan.”"
"...meie reisi moto, mida ma nüüd kordan: „Kõnni oma teed ja rända kõige tooremate metslaste, kõige kiskjalikumate loomade seas: igas kliimas jälgi inimest, olgu ta tsiviliseeritud või metsik, kuulugu ta mis tahes rahvusesse, kummardagu mis tahes jumalat, nagu ta heaks arvab, ning tema kommete tooruse üle langeta säästvaid hinnanguid. Solvanguid ja halba käitumist, mis sulle su ettevõtmisel osaks võivad saada, ära tasu samaga. Ära tee välja juhuslikest seikadest, mis nii mõnigi kord on inimesi heade kavatsuste juurest eemale peletanud ja maailma nii mõnestki kasulikust teadmisest ilma jätnud. Ära sega end poliitikasse. Ära eales unusta, et kõige kaasakiskuvam uurimisobjekt on inimene ise.”
Kommentaarid
Postita kommentaar