Contra on suurepäraselt tõlkinud originaalse ja kaasakiskuva läti bestselleri “Kalender on mu nimi”.
Kalendrimüraka päevad on tegevust täis: kirjutada iga nädal kirikuõpetajale kiri olulisest sõnast oma elus, meelde jätta kogu kalendri nimepäevad, jälgida, kuidas maailm toimib, hoida silma peal sõprusel, kaitsta ja mõista vanu inimesi.
Ta tuleb tõesti kõige sellega toime, ainult veidi ebaharilikul viisil.
Raamatu tegelased on:
Oskars, autistlik noormees, kes armus Nurgakohvikus ühte ilusasse tüdrukusse ja õppis pähe kõik kalendris olevad nimepäevad
ema Klara, 80, armastav, hoolitsev, murelik, endine maamõõtja
kirikuõpetaja Arvids, kes lubab Oskarsil avada kiriku majandushoones heategevusliku supiköögi koguduse ja inimkonna heaks
Janina Neimane, fanaatiline kabatšokikasvataja
sõber Otto, noor teadlane, teemadeks kliimamuutused ja kasvuhooneefekt, kõrivähk
pensionär Maiga, koob, heegeldab, õmbleb, küpsetab, mängib klaverit
pensionär Kalle, uhke, vaene, puujalaga, endine ajalehetoimetaja, eestlane
pensionär Lenin, kitsi, tige kommunist
vanaema Lilija, kolhoosi lehmalüpsimeister, kes leidis lõhkemata granaadi ja arvates, et see on pudrunui, lasi maja õhku
Raamatu peategelast Oskarsit iseloomustab kirikuõpetaja nii: “Sinul, Oskars, oleme ausad, jääb puudu objektiivsetest teadmistest paljude maailma asjade kohta. Aga objektiivsete teadmiste puudulikkuse asendad sa subjektiivse pilguga. Kusjuures originaalsega, ja sinu puhul ei ole see üldse puudus. Ja just sellepärast meeldid sa lastele ja hulludele pensionäridele. Sa ei kuulu tegelikkusega kokku. Sul on originaalne vaade asjade käigule. Teiste sõnadega võib seda kutsuda fantaasiaks. Ja veel on sul helge süda ja hea mälu.”
Oskarsi mõtted:
“Ma ei tea väga paljusid asju. Ja ei saa kunagi teada. Nagu laps, kes ei saa kunagi täiskasvanuks. Olen aru saanud, et umbes selline näeb välja minu haigus.”
“See on väga raske töö – kuulata vanu inimesi. Neil on absoluutselt kogu aeg, mida öelda. Ja ei ole maailmas sellist asja, millest nad ei oleks informeeritud. Mul on täpselt vastupidi.”
“… vanad inimesed tahavad alati kõike läbi lugeda, mis kuskil kirjas. Ka raamatukogus istuvad nad alati kõik ajalehed süles, mis tol hetkel saabunud, viimane kui üks. Ei anna kellelegi. Ja kui keegi neilt küsib, kas võib võtta näiteks seda ajakirja, vastab pensionär tigedalt, et kohe hakkab lugema. Aga ta üldse ei loe kohe, alles mingi kahe tunni pärast, kui on kõik muu läbi lugenud.”
“Ühest ema raamatust leidsin pastakaga sissekande: “Olulisem kui palve vastata või õiget teed näidata, on palve näha ja palve kuulda.””
“Mu linnas on seinale pihustatud tekst: naerata, kolleeg! Ja kõrvale on keegi teise värviga naeratuse pihustanud. Kolleeg on naeratanud.”
Kommentaarid
Postita kommentaar