Arvasin, et kui film on juba nähtud, pole raamatul enam midagi uut pakkuda. Aga ikkagi võtsin raamatu kätte. Ja teate mis? Täiesti vale arvamus. Film ja raamat ei välista teineteist, nad lihtsalt räägivad sama lugu erinevalt.
Mis peitub maailmatasemel sportlase edu ja ebaedu taga?
Raamat „Anett Kontaveit. Võitlejahing“ ei keskendu ainult võitudele ja säravatele poodiumikohtadele. See viib lugeja sügavale spordimaailma telgitagustesse, sinna, kuhu tavaliselt pilk ei ulatu. Sisemised heitlused, väline surve, kaotused, vigastused, motivatsioonikriisid – kõik see, mis jääb tulemustabelite taha.
Anett räägib ausalt. Ilustamata. Ta avab ukse maailma, kus pidev pinge ja eneseületus on igapäevased. See on rohkem kui spordibiograafia, see on lugu inimeseks jäämisest surve all. Lugu sellest, kuidas pärast kukkumist uuesti tõusta. Kuidas mitte alla anda, isegi kui kõik tundub lootusetu.
See tuletab meelde, et edu taga on sageli läbikukkumised, kahtlused ja hirmud. Ja et võit ei tähenda alati karikat, vahel tähendab see lihtsalt edasi liikumist.
Kui Anetti lugu on läbi ja mõtted ikka rändavad tennise ning tugeva naise maailma ümber, siis tasub kätte võtta ka Taylor Jenkins Reidi „Carrie Soto on tagasi“. Väljamõeldud tegelane, aga lugu, mis tundub väga päris. Sama kirg. Sama võitlus. Ja seesama küsimus: mis hinnaga olla parim?
Kirjastus Pilgrim, 2024
Kommentaarid
Postita kommentaar