Rambo teab, et ta on teistsugune. Ta pole lihtsalt üks neist lastest, kes kergelt teiste hulka sulanduvad – ta on see rosin saias, mis alati silma paistab. Ta on kasvanud koos depressioonis emaga, kelle jaoks elu on liiga raske, et pojaga päriselt tegeleda. Koolis pole tal sõpru, aga vähemalt on seal midagi kindlat – soe lõunasöök, mingigi rutiin ja teraapiaseansid, mis on aidanud tal iseendaga hakkama saada.
Siis algab suvevaheaeg. Terve suvi täielikus vabaduses kõlab ju hästi? Aga kui su elu tähendab üksindust, tühja külmkappi ja liiga palju aega oma mõtetega, siis pole see vabadus, vaid lõks.
Ja siis viib ema ta elukaaslase Roti vanemate suvekodusse. Rambo arvab, et see on lihtsalt järjekordne suvi, järjekordne mees, järjekordne pettumus. Aga ta eksib. See suvi toob ta ellu inimesi, kes ei taha teda muuta, vaid lihtsalt märkavad teda. Kes näitavad talle, et kuuluvus ei tähenda sulandumist, see tähendab, et keegi hoolib.
Raamat „Rambo“ on siiras ja südamlik lugu kasvamisest, üksindusest ja lootusest. See tuletab meelde, et vahel pole vaja midagi muuta - vaid lihtsalt kedagi, kes ütleks: „Sa oled täpselt sellisena piisav.“
Mõnus lugemine enne kooli lõppu või suvevaheajaks.
Kirjastus Päike ja Pilv, 2025
Tõlge Kristiina Kass
Kommentaarid
Postita kommentaar