Philip Roth „Nemesis”

Philip Roth oli ameerika romaanikirjanik. Nagu paljudes Rothi teostes, toimub ka tema viimase raamatu „Nemesis” tegevus autori sünnikohas Newarkis, New Jerseys. (Nemesis on vanakreeka mütoloogias Atikast pärit kättemaksujumalanna).

„Nemesis” on kaasahaarav ja sügava sisuga lugu noorest kehalise kasvatuse õpetajast Bucky Cantorist ja Newarki poliomüeliidikriisist 1944. aastal. Lastehalvatuse levikust ja vältimisest teati tol ajal vähe ning Bucky Cantor püüdis anda oma parima, treenides lapsi suvevaheajal spordiväljakul, et õpilased viibiksid värskes õhus ning oleksid tugevad. Nakkus siiski levis ning surm sai Newarkis igapäevaseks külaliseks. Ka Cantor haigestus. Inimestel on suur hirm toimuva ees ning kuna ka Bucky Cantor ei suutnud mõista, miks selline lapsi tappev epideemia üldse olemas on, pettus ta jumalas. Tal oli raske leppida, kui palju sõltub juhusest ning kui vähe saab inimene ise enda saatuse heaks ära teha. Süüdistades ennast, et oli nakkust edasi andnud, loobus ta ka armastusest ning pöördus enda vastu, olles nagu iseenda nemesis.

Minule tuletas see lugu meelde koroonapandeemiat, mille kohta laekus erinevat ja vastuolulist infot, ning segaduses ja hirmul inimesed püüdsid kaitsta ennast ja nõrgemaid, tehes seda, mida nad kõige õigemaks pidasid. „Nemesis” ei ole kerge- helge lugemine, aga väga ladusalt kirjutatud ja mõtlemapanev. Soovitan.

“Kuid mis ei pruukinud pähe tulla Michaelsite perele, mõlkus mõttes härra Cantoril. Tõsi küll, toona, kui Jumal tema vanaisa suremiseks paslikus eas enda juurde võttis, ei julgenud ta veel taevasele isale selga pöörata. Aga selle eest, et Jumal tappis lastehalvatuse läbi kaheteistaastase Alani? Või see, et lastehalvatus üldse olemas oli? Kuidas said inimesed seesugusele sõgedale julmusele andestusega vastata, ja veel hullem, halleluuja! hüüda?”

“Jumal tappis sünnituse ajal mu ema. Jumal andis mulle isaks varga. Kui olin kahekümnendates eluaastates, nakatas Jumal mu lastehalvatusse ning mina nakatasin omakorda vähemalt kahtteist last, nende hulgas Marcia õde ja ilmselt ka sind. Ja Donald Karplow`d. Ta suri 1944. aasta augustis Stroudsburgi haiglas raudkopsu sees. Kui kibe meel mul selle kõige peale olema peaks?”