Võtsin Krossi raamatu tutvumiseks kätte, et veidi sirvida ja seejärel otsustada, kas tahan seda lugeda. Lugesin veidike algusest- mingi jama. Lugesin veid kaugemalt- eneseabiõpik? Ja kolmas juhuslik lõik- väga ilusas keeles edasi antud tohutu kurbus lõi mu pahviks. Lugesin raamatu läbi. Romaani peategelane on Rasmus Laas, kelle elukäigust läbi 35 aasta see lugu räägib. Jutustab Rasmuse eneseotsingutest, rahamaailmast ja kolmest erinevast armastusest. Räägib kaotusest ja leinast ning vastuste otsimisest ja leidmisest üksinda saarel elades. Läbiv teema on siiski armastus. Kas see on autobiograafia? Paralleelid Märten Krossi eluga on täiesti olemas. Jääb vaid imetleda tema julgust igasugustest arvamustest ja arvajatest mitte hoolida ning oma hing lugejate ees täiesti alasti kiskuda. Ilus ja aus lugemine. Kaunis eesti keeles kirja pandud.
“See, kuhu ma olin teel, oli pikk tühjus. Sa pidid olema seal nii kaua ja nii pagana pikalt, ma teadsin, oli vaja kuulata vaikust, lihtsalt olla ja siis hakkas ta sinuga rääkima. Päevade ja päevade, nädalate ja nädalate, kuude ja kuude kaupa, tuhandete küünalde kaupa – aeg ei omanud seal mingit tähtsust, aega ei olnud. Ta oli pandud pausile. Ma olin võtnud endale selle aja, millel ei olnud algust ega lõppu. Ma läksin inimeste juurest ära ja olin ajatu. Puutumatu. See oli minu lein, minu kurbus ja minu aeg, mis oli nii sügav, et seda ei taha keegi isegi nuusutada. Kui nad isegi prooviksid, oleksid nad halvatud selle ilust, lummusest ja karmusest. See oli maailm mujalt.
Ma olin kahe maailma vahel. Ta õpetas mulle, kuidas seda teha. Kuidas aega peatada ja liigutada, teda painutada. Kuidas elu algab, lõpeb, õitseb, närtsib, siis algab uuesti ja lõpeb jälle. Ma olin õpilane. Ma olin õpetlane. Ma ei teadnud veel, kumba maailma ma valin.”
“Nägin äkki maailma hoopis teisiti kui enne.
Olen tundnud seletamatut armastust. Olen olnud väga rikas, olen olnud vaene – ja seda kõike ka korraga. Mõnikord, kui olen olnud vaene, olen ma olnud kõige rikkam mees maailmas. Kui olen olnud maises mõttes rikas, siis olen tegelikult olnud vaene, armetu ja õnnetu. Aga mu hing ei ole kunagi olnud vaene, ta on ennast otsinud, ta on olnud õhem, õrnem, olnud pealiskaudsem, tihedam – aga mitte kunagi vaene. Ta on olnud kogu aeg muutumises. Isegi siis, kui olin noorem ja teda veel ei olnud tundma õppinud, arvates ise, et tean juba päris palju. Olen kogenud suurt armastust, suurt valu, ja suurt kaotust, otsinud end läbi kuulsuse, vara, tiitlite, armastuse, surma ja tühjuse. Seda kõike on päris palju, isegi minu elude kohta. Aga ma ei olegi elanud ühte elu, mul on neid olnud mitmeid, isegi selle elu jooksul.
Teadsin, et inimeste eluga võrreldes olin ma sel päeval, selles lõputus öös kakssada seitsekümmend neli aastat vana, aga ikka veel alles noor, ma alles hakkasin taipama. Ma alles hakkasin ärkama.”
Kommentaarid
Postita kommentaar