Krimiromaan, aga tavalisest krimkast väga erinev. Teos pani mind tegelastele kaasa elama sama intensiivselt, nagu Whitakeri esimene eesti keelde tõlgitud lugu “Me algame lõpust”. On hämmastav, kui suure südamesoojusega on kujutatud peategelasi ja kui palju armastust sellesse teosesse mahub. Kriminaalsete tegude taustal näitab autor, kui habras võib olla piir halva ja hea vahel. See on lugu kunstist, armastusest, elukestvast sõprusest, kaotustest ja lootusest, mis ei kustu. Väga lummav, kihiline ja põnev romaan ja ma ei ole lõpuni kindel, kas see ikka on kriminaalromaan. Igatahes asetus Chris Whitaker juba oma esimese romaaniga mu lemmikute listi ning püsib seal nüüd veel kindlamalt.
“”Arvad, et ta on surnud?” küsis Misty, käed sügavale taskusse surutud, üks jalg korralikult üle teise, nägu murelik. Saint teadis, et tegelikult ei ole olemas kindlat hetke, mil lapsest saab täiskasvanu. Nende jaoks, kellel vedas, oli tegemist pika ja vaevaga väljateenitud üleminekuga, kus tasahaaval võeti omaks nii vastutus kui ka võimalused. Aga tema ja samuti Misty jaoks oli see veelahe olnud järsk ja lõplik.”
“Keegi oli talle kunagi öelnud, et halvad asjad ei loe enam, kui sa oled otsustanud neid mitte korrata.Aga kui ta nägi esimesi laste seltskondi rahumeeli oma päeva alustamas, teadis ta, et teisi võimalusi on kõige raskem välja teenida ja vahel jäävad nad kättesaamatusse kaugusse, ükskõik, kui väga soovid ja punnitad.”
“Kaugusest kostsid sireenid, eriüksus tõmbas võrku koomale. Mõne tunni pärast on Patch tagasi vanglas, kus tal tuleb maksta sooritatud kuriteo eest. Saint teadis, et mõne inimese jaoks on saatuse poolt nii määratud, et ükskõik, kui ägedalt nad ka võitlevad, nende tee ei viinud millegi heani. “Alguses ma mõtlesin, et see pidi mõni väga nutikas inimene olema, kes su sealt välja aitas. Võib-olla oli mängus raha. Mõned altkäemaksud. Aga siis sain ma aru, et selleks oli lihtsalt suurt südant vaja. Soovi mingi õiglus jalule seada,” ütles Saint.”
Kommentaarid
Postita kommentaar