Otse põhisisu juurde

Parimad raamatud 2025: Kriminaal-, põnevus- ja ulmeromaanid

Freida McFadden “Kallim”
Kaiele pakkus põnevust:

Freida McFadden on tunnustatud psühholoogiliste põnevike autor ja minu meelest on just see tema parim romaan.
Sydney on vallaline naine New Yorkis, kes otsib omale kohtingurakenduse kaudu kaaslast. Kohtamine Keviniga on totaalne katastroof ja koju minnes päästab šarmantne meesterahvas ta kohtingukaaslase ahistamise käest. Lugu võtab traagilise pöörde kui Sydney sõbranna, kellega nad ühes majas elavad, leitakse oma korteris tapetuna. Sydney on sellest loomulikult šokeeritud, eriti kuna teo toimepanijat ei suudeta leida. Aja jooksul on ta võimeline siiski eluga edasi liikuma ja juhuse tahtel satub ta taas kokku mehega, kes ta kunagi Kevini käest päästis. Paralleelselt jutustatavas loos saab lugeja tuttavaks Tomi ja Daisyga.
Kui ühel hetkel arvasin, et lugu on selge ja lõpp teada, siis nii see polnud, viimasel hetkel pööras autor kõik pea peale.


Matthew Blake “Mõrv Pariisis”
Üllet köitis:

Matthew Blake’i romaan “Mõrv Pariisis” on psühholoogiline põnevik, mis viib lugeja Pariisi, kus ootamatult ilmuvad pinnale mineviku varjatud saladused. Lugu algab sellega, et peategelane, Londoni Charing Crossi haigla psühhoterapeut Olivia Finn, saab kõne Pariisi politseilt. Selgub, et tema 96-aastane vanaema, tunnustatud kunstnik Josephine Benoit on teinud hotellis Lutetia ülestunnistuse, et pärast Auschwitzist vabanemist mõrvas ta seal oma tuttava ja varastas tema identiteedi. Vanaema jutule lisab usutavust asjaolu, et hotelli arhiivist leiti tõepoolest andmed samal ajal tapetud noore naisterahva kohta. Olivia eeldab, et tegemist on dementsusega, ent kui ta Pariisi saabub ja Josephine varsti pärast seda surnuna leitakse, püüab ta vanaema mälestusi lahti harutades jõuda selgusele, mis siis tegelikult juhtus. Romaan on mitmekihiline: eraldi on toodud tegelaste liinid ning sündmuste kirjeldus toimub kahel ajateljel: 1945. aasta Pariisi ja tänapäeva vahel.


“Lumetüdruk” Koostajad Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk
Riina luges ulmet:

Kogumikus, mille on kokku pannud Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk, on lood eesti ulme suurtegijatelt : Siim Veskimees, Veiko Belials, Mairi Laurik, samuti Meelis Kraft, Koidu V. G. Ferreira, Timo Talvik ja Krafinna.

11 erinevat omapärast armastuslugu, kus ei ole ei printse ega valgeid hobuseid, vaid toimetavad hoopis Kaval-Ants ja Vanapagan, lindmehed ja võõrarassist naised, koletistulnukad ja loitsud ja tehishormoonid. Ühesõnaga tumedamat sorti armastuslood, mis samas sobiksid ka ehk ulme ja fantaasiakaugele lugejale.


Gert Kiiler “Mineviku eest ei pääse”
Aili soovitab kriminulli:

Järjekordne osa Gert Kiileri krimisarjast, kus enne ilmunud „Eranuhke ei armasta keegi” ja „Saatus koosneb juhustest”. Ka seekordses romaanis on tegevuspaigaks ikka väljamõeldud 60-ndate olustikuga Viljandi, kus eradetektiiv Paul Johnson peab seekord lahendama üht minevikuga seotud lugu.

Leelo ütleb sõna sekka:
Kiiler läheb iga raamatuga järjest paremaks, see osa oli kohe väga ladus ja põnev.


Jan-Erik Fjell „Pime maja“
Liina närvekõditav lugemine:

Norra kirjaniku põnevik „Pime maja“ on uurija Anton Brekke sarja teine eesti keeeles ilmunud raamat.
Paarkümmend aastat tagasi toimus Aremarkis jõhker mõrv, mille ohver oli 17-aastane Malin. Vaneminspektor Anton Brekke oli Malini juhtumi ajal sealses külas politseipraktikal. Sellest vanast kuriteost tahab taskuhäälingu saates rääkida pensionile läinud endine uurija Harald Uteng. Enne saate eetrisse jõudmist leitakse mees uppununa. Esialgu ei oletata, et Harald tapeti. Brekkel õnnestub kuulata avaldamata salvestist, mis paneb ta uskuma, et tegu võib siiski olla mõrvaga. Samas on aina enam põhjust arvata, et toonane mõrtsukas on endiselt vabaduses ja tegutseb jälle.
Tegu on üsna kõheda krimilooga, milles raske ette näha, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Närvikõdi jätkub viimse leheni.

Sarja eelmine raamat „Peitusemäng“ on sama põnev, aga veidi keerukama süžeega ja natuke õudsam.



Joel Jans “Rõngu roimad”
Leelol oli põnev:

Joel Jans kirjutab Rõngu ümbrusest kaks sajandit tagasi, lausa etnograafiline, kuid samas põnev lugeda.



Kommentaarid