Trude Teige „Kui vanaema tantsis vihmas“
Leigi soovitab liigutavat lugu:
Suurepäraselt kokku põimitud südamepõhjani liigutav lugu, mis põhineb ajaloolistel faktidel ja isiklikel lugudel. Kolm põlve naisi ja saladusi. Peategelaseks Juni, kes põgenenud vägivaldse mehe eest Norra väikesaarele vanavanemate endisesse koju, et iseeneses selgusele jõuda. Vanaema Tekla, kelle armastusest vihmas tantsimise vastu Juni aru ei saanud ning Juni ema Lilla, kes keeldus avaldamast tema isa nime. Perekond, kus põlvkondasid ühendavateks lülideks on armastus ja tragöödia.
Ma ei olnud varem kuulnud Saksamaal toimunud massenesetappudest, kui venelased sisse tungisid. Inimesed mürgitasid, poosid, uputasid jne oma pereliikmeid ja ennast, et mitte vene sõdurite kätte sattuda. Natsid tegid sellekohast propagandat. Olin varem lugenud, et sakslastega suhtes olnud või suhelnud norra naisi koheldi kui reetureid, kuid et neilt võeti ära ka kodakondsus ja osa neist deporteeriti Saksamaale, oli minu jaoks uus fakt. Lisaks olid Norras mitmetes linnades kinnipidamislaagrid neile naistele, väidetavalt selleks, et suguhaigused ei leviks ning neid kiusamise ja omakohtu eest kaitsta. Tegelikult kasutati neid naisi tasuta tööjõuna. Alles 2003.aastal vabandas Norra riik ametlikult nende naiste ees, kes veel elus.
Lisa Ridzén „Kured lendavad lõunasse”
Raili luges südamlikku raamatut:
Lisa Ridzéni „Kured lendavad lõunasse“ on liigutav lugu mehest nimega Bo, kelle elu jõuab lõpule samal ajal, kui loodus oma rütmi järgib - kevadest suvesse ja lõpuks sügisesse, mil kurgedel on aeg lõunasse lennata. Bo ainus tõeline kaaslane on tema koer, tema naine elab dementsusega hooldushaiglas ning ka sõbrad on vanad ja haavatavad. Iga päev on võimalus veel viimast korda otsustada oma elu üle, hoida oma väikest vabadust ja säilitada väärtuslikke hetki.
See on raamat, mis ei püüa sind õpetada ega šokeerida, vaid kutsub hoopis peatuma, märkama ja hindama hetki - neid suuri ja väikesi. Lõpus, kui kurgedel on aeg lõunasse lennata, jääb lugejale hinge rahu: elu on raske, aga see võib olla ka uskumatult ilus.
„Kured lendavad lõunasse“ on lugu, mis soojendab südant ja toob silma pisara - raamat, mis väärib kindlasti kohta sinu raamaturiiulil.
Valérie Perrin “Minu kallis tädi”
Kaiet haaras kaasa:
Valerie Perrin jutustab perekond Septembre loo. Agnès saab telefonikõne, et tema tädi on surnud, kuid naise teada lahkus ta tädi Colette juba kolm aastat varem. Tädi on Agnèsile jätnud helikassetid, mida ta on läbi aastate salvestanud. Kassettidelt tuleb välja, et Agnès polnud Colette’i õieti tundnudki. Seda ma ei ütle siiski mitte halvas mõttes, lihtsalt tädi elu oli palju sündmusterohkem kui Agnès oleks osanud arvatagi. Igatahes, perekonnas oli saladusi palju ja üllatusi jätkub raamatu lõpuni.
Mina pettuma ei pidanud, kaasahaarav raamat nagu ka Perrini varasemad teosed.
Ian McEwan “Õppetunnid”
Leigi lugemiselamus:
Eepiline autobiograafiliste sugemetega romaan, kus pealkiri „Õppetunnid“ viitab eelkõige klaveritundidele, kuid kindlasti ka kõigile teistele õppetundidele, mida raamatu peategelane Roland Baines vananedes koges. Lapsepõlv Liibüas oli kirjelduse järgi õnnelik, soe suhe emaga ja mitte nii lähedane karmikäelise sõjaväelasest isaga ning õppimine koolis, kus ainult „valged“. Traditsioonide kohaselt saadeti Roland 11-aastaselt Inglismaale internaatkooli, kus keelatud seksuaalsuhe õpetajaga kujundas tema arusaama armastusest ning naistest.
Abielust Alissaga sündis poeg Lawrence, kuid Alissa lahkus mehe ja 8-kuuse poja juurest, et ennast kirjanikuna leida. Edasi triivis Roland üksikisana sihitult läbi elu, leidmata pidepunkti─ abikaasa lahkumine jättis negatiivse jälje kogu eluks. Alles vanema mehena avas Roland ennast tõeliselt armastusele uuesti ent seda jätkus kahjuks vaid napilt.
Raamatut läbivateks teemadeks oli ka luule ja muusika ning see, kuidas peategelane analüüsis ja suhestus erinevate ajaloosündmustega, oli selleks, siis Tšernobõli katastroof, Valge Roosi liikumine Saksamaal, Leiboristide Partei tegevus Inglismaal või mõni muu päevakajaline või ajalooline sündmus.
Rebecca Yarros “Variatsioon”
Raili nautis haaravat romaani:
On raamatuid, mis ei koputa vaikselt, vaid haaravad juba esimestest ridadest ja ei lase enne lahti, kui viimane lehekülg on pööratud. Rebecca Yarrose romaan „Variatsioon“ on just selline.
Tippbaleriin Allie elab täiuslikkuse ja murdumise piiril. Ema ootused, ränk töö ja oskus valu varjata on olnud tema argipäev. Kui vigastus võtab ära kõik, mille nimel ta on elanud, jääb järele midagi palju hirmutavamat kui füüsiline valu: vaikus. Suvekoju taastuma minnes tuleb tal esimest korda peatuda ja vaadata otsa minevikule, mis pole kunagi päriselt kadunud.
Hudson, rannikuvalve päästeujuja, teab, et üksainus hetk võib muuta kõike. Ta on mees, kes oskab teisi päästa, kuid kes tegi kunagi Allie suhtes vea, mida ei saa tagasi võtta. Tõmme nende vahel on endiselt terav ja valus, kuid saladused, mida Hudson kannab, võivad hävitada iga võimaluse teineteise juurde naasta.
Kui ootamatu külaline seob nende elud taas tihedalt kokku, hakkab hargnema lugu…
Clare Leslie Hall “Vaevatud maa”
Kaie luges põnevat armastuslugu:
See raamat on nii armastuslugu kui põnevusromaan. Tegevus toimub 20. sajandi teises pooles Inglismaal. Peategelane on Beth, kes on abielus talupidajast Frankiga. Kodukohta naaseb tema noorpõlvearmastus Gabriel poja Leoga ja Beth satub juhuse tahtel nendega suhtlema. Jällegi selline lugu, mis kiht kihi haaval lahti koorub- kuidas suri Bethi ja Franki poeg ning kelle üle ja miks kohut mõistetakse, see kõik selgub raamatu jooksul.
Raamat köitis ka Liinat:
Raamatust saab vaheldumisi lugeda sellest, mis toimub praegu kohtusaalis ja tagasivaadet aastate eest aset leidnud sündmustele, kui Beth ja Gabriel olid noored ja armunud ning veetsid koos tunnetest tulvil suve. Gabrielist lahkumine jättis Bethi hinge sügavad jäljed. Abielu Frankiga toob tagasi hingerahu, aga paratamatult on saatjaks ka murede tumedad varjud. Gabriel, kes on oma esimese romaaniga kuulsaks saanud, pöördub tagasi kodukülla. Beth teeb südame sunnil valiku, mille järel pole nende elu enam kunagi endine. Autor oskab teose vältel pinget üleval hoida. Ka see, kes tapeti, selgub päris viimastel lehekülgedel.
Valérie Perrin „Kolm”
Aili soovitab huvitavat lugemist:
Sellest olen varem blogisse kirjutanud:
Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajas. Esimene tegevusaeg saab alguse aastal 1986 ja teine aastal 2017.
Adrieni, Étienne ja Nina sõprus saab alguse koolis, kui nad on kümneaastased. Nad on lahutamatud. Kui nad on kaheksateist ja plaaninud minna koos Pariisi õppima, juhtub midagi ootamatut ja pöördelist. Järk-järgult, kiht-kihi haaval, olles teise tegevusajaga kakskümmend kolm aastat edasi, rullub lahti nende vahepealne saatus. Ei puudu ka põnevusmoment, nii mõnigi saladus tuleb päevavalgele.
Raamatu 600 lehekülge läheb kiirelt, on huvitav lugemine.
Prantsuse kirjanikult Valérie Perrinilt on eesti keeles varem ilmunud „Lilledele värsket vett” ja „Pühapäeva rüppe unustatud”, nüüdseks lisandunud ka „Minu kallis tädi”.
Freya Sampson “Viimane raamatukogu”
Üllele meeldis:
Freya Sampsoni romaan “Viimane raamatukogu” on lugu ühe väikese külaraamatukogu sulgemise ohust, üksildusest ja kogukonna toetuse tähtsusest. Teema on meilgi üsna aktuaalne, sest ka meil on mitmed väiksed maa- ja külaraamatukogud, mis paljudele külaelanikele jäänud ainsaks kultuuri- ja kohtumispaigaks, suletud või kokkuhoiu tõttu ühendatud. Raamatu peategelaseks on 28 aastane üksildane ja eraklik June Jones, kes töötab väikeses Chalcoti küla raamatukogus, kus ka tema ema töötas. Ülikooli minemise mõte jäi June’il ema haigestumise tõttu katki. Kui nüüd, kaheksa aastat peale ema surma, plaanib kohalik omavalitsus eelarvekärbete tõttu raamatukogu sulgeda, tuleb tal raamatukogu ning oma lugejate eest välja astuda. See on lugu isiklikust kasvust, sisemisest tugevusest ning perekonna, sõprade ja armastuse olulisusest.
Sally Rooney “Intermezzo”
Raili soovitab meeldejäävat raamatut:
Mis juhtub siis, kui vaikimine ei kanna enam ja lein sunnib lõpuks rääkima?
“Intermezzo” jutustab kahe venna loo pärast isa surma - loo kaotusest, pingetest ja suhetest, mida ei osata sõnadesse panna. Rooney kirjutab vaikselt, aga täpselt, näidates, kui habras on piir purunemise ja uue alguse vahel.
See on raamat, mis ei otsi tähelepanu, vaid jääb meelde - ja just seepärast tasub see kätte võtta.
Kristin Hannah “Naised”
Liina parim lugemine:
Raamat viib ajas 1960. aastate Ameerikasse. Käib Vietnami sõda. Ameeriklaste jaoks on see dramaatililine etapp riigi ja rahva ajaloos, mis lõhestab tugevalt kogu ühiskonda.
Romaani peategelane Frankie on kasvanud konservatiivses perekonnas, kus naise roll on hoolitseda kodu ja laste eest. Kui tema vend läheb Vietnamisse kodumaad teenima, otsustab Frankie liituda sõjaväeõdede korpusega. Turvalisest kodust satub ta otse keset sõda ja hävingut. Naised ja mehed, kes ebainimlikes tingimustes elusid päästavad on tõelised kangelased. Frankie kogeb sõjarindel tegutsedes nii valu ja kaotusi kui ka suurt sõprust ja armastust.
Kui teenistus lõpeb, ootab sõjakangelasi ees lõhestunud kodumaa. Protestitakse sõja vastu. Kohati lausa mõnitatakse sõjaveterane. Veelgi vähem mõistetakse sõjas käinud naisi. Frankiel tuleb veel palju läbi elada, et leida oma koht sõjajärgses elus.
Väga südantliigutav lugemine. Vietnami sõda oli seni minu jaoks pigem võõras teema. Samas ei ole see ainult sõjaromaan. Kõik inimlikud tunded on selles kaasahaaravas romaanis olemas.
Shelby Van Pelt „Erakordselt taibukad olevused“
Merlinit paelus:
Shelby Van Pelti romaan „Erakordselt taibukad olevused“ on raamat, mis ei torma, vaid kulgeb rahulikult. See on lugu üksildusest, leinast ja ootamatutest sõprussuhetest, mis võivad tekkida kõige ebatõenäolisemates kohtades.
Tova töötab öösiti akvaariumi koristajana ning kannab endas aastaid tagasi kaduma läinud poja valu. Tema teele satub erakordselt nutikas kaheksajalg, Marcellus. Nende vaikne side muutub loo südameks ning aitab tasapisi lahti harutada ka mineviku saladused.
Tegemist on lohutava, inimliku ja helge looga, isegi siis, kui käsitleb raskeid teemasid. „Erakordselt taibukad olevused“ tuletab meelde, et mõistmine ja hoolimine võivad tulla sealt, kust me neid kõige vähem ootame ning et kunagi ei ole liiga hilja leida vastuseid või uut algust.
Raamatust on kirjutanud ka Leigi
Satoshi Yagisawa “Head ajad Morisaki raamatupoes” ja Asako Yuzuki “ Või”
Leelo lemmikud:
Võõrilukirjanduses on laviinina hakanud ilmuma jaapani kirjanduse tõlkeid. Tõesti, nad on meile lähedased tüübid, kuid samas on sealses elus ka palju teistsugust. Peaaegu meiesarnased tundusid Satoshi Yagisawa “Head ajad Morisaki raamatupoes” ja Asako Yuzuki “ Või”. Esimeses ülistatakse raamatupoode ja eriti antikvariaate ning neis töötavaid inimesi. “Või” on raamat või kiituseks, pane mistahes toidule võid sisse, kohe on maitsev, aga lisaks on siin ka inimlik egoism, tööalane ülepingutamine, vägivalla tunnetamine. Mitmekihiline teos.
Kommentaarid
Postita kommentaar