Lugemispäevik

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist. Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt. Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine. Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad. Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole. „Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõ...

Kõik, kes on lapsena lugenud „Palle üksi maailmas” ja tundnud igatsust midagi sellist ometi ka ise kogeda - mõtle: võid igale poole minna, kõike proovida, keegi ei näe ega keela, saavad nüüd täiskasvanuna seda taas läbi elada. 2006. aastal (eesti keeles 2011) ilmus saksa kirjaniku Thomas Glavinici „Öötöö”. Peategelane ärkab, astub õue - ja kedagi ei ole, ka loomi, linde ega putukaid. 2010 (eesti keeles 2016) näeb ilmavalgust inglise kirjaniku Graham Joyce`i „Vaikiv maa”: paar jääb suusakuurordis laviini alla ja pääsedes leiavad end lõksus tühjas mägikülas. Eestlasele Armin Kõomägile on see olukord vist samuti fantaseerimismõnu pakkunud, sest tema romaani „Lui Vutoon” (2015) sündmustik algab täpselt samal päeval - 4. juulil, kui Glavinicil, kuid temal on loomariigi esindajad Maa peale alles jäänud, nii et peategelane ei pea päris hääletuses elama. Tuba on soe, parimad toidud, sissepääs kauplustesse: tee, mida tahad. Võid käia võõrastes korterites, majades ja lossides, keelatud ko...