Lugemispäevik

Mõned raamatud panevad kaasa elama juba esimestel lehekülgedel. Ieva Flamingo luulekogu „Kärarikas klass” on just selline raamat. See on luulekogu, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Lapsed leiavad siit tuttavad olukorrad oma igapäevasest koolielust, täiskasvanud aga võivad avastada, et kuigi kriit on väljasuremas, ei ole kooli kärarikkus ja tempokas elu kuhugi kadunud. Tegelikult pole vahet, kas koolipinki istuti eile või kakskümmend aastat tagasi, sest paljud tunded, naljad ja kogemused on üllatavalt ajatud. Enamik Ieva luuletusi on rõõmsad, mängulised ja humoorikad. Neis leidub vallatust, sõnamängu ning lõbusaid tähelepanekuid klassikaaslaste, õpetajate (isegi direktori!) ja koolipäevade kohta. Need luuletused kutsuvad ette lugema, kaasa mõtlema ja sageli ka naerma. Samas ei piirdu raamat ainult rõõmsate hetkede kirjeldamisega. Naljakate luuletuste vahele on põimitud ka sügavamaid mõtisklusi. Juttu tuleb üksildusest, sellest, mida võib tunda laps, kes ei leia endale kohta t...

On raamatuid, mis viivad meid kaugele - ajaloo sügavustesse, võõrastele maadele, fantaasiamaailmadesse. Ja siis on raamatuid, mis teevad hoopis vastupidist - need toovad meid meie oma argipäevale niivõrd lähedale, et alles nüüd hakkame seda justkui esimest korda tõeliselt nägema. Tõnu Õnnepalu uus romaan "Tööpäev" kuulub kindasti viimaste hulka. Raamatu tegevus toimub Hõbekuuse puukoolis - kohas, kus kasvatatakse istikuid, torgatakse mulda taimi, juuritakse neid müügiks jälle välja, töötatakse labidate ja masinatega ning veedetakse päevi pauside ja lõunatundide rütmis. Esmapilgul võib tunduda, et kõigest sellest pole suurt midagi kirjutada, sest on ju seal tehtav töö nagu töö ikka, seesama rutiin kordub päevast päeva. Aeg venib ja kaob korraga, nagu raamatu tutvustuses tabavalt öeldakse.  Raamatut lugedes aga selgub, et see ei räägigi tegelikult üksnes puukoolist, vaid hoopis meist endist. Autor oskab näidata, kuidas on meie kõigi töömaailm täis omamoodi absurdi, mida argipäe...