Kallis ema ja isa!!! Me tahame koju. /…/ Me magame kehvasti. /…/ Siin on igav ilma teieta. Söögid on pahad. /…/ Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud. Sellise kirja saatis Ivar Heinmaa oma vanematele suvelaagrist, kui ta oli 10-aastane. 16 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris, on ta Riias. Tänavalt kuuldud tulistamine on talle signaaliks, et tuleb välja tormata ja see kõik oma kaamerasse püüda. Maailmas on vähe kriisi- ja sõjakoldeid, mille keskel ta oma kaameraga seisnud pole. Selle tunnistuseks on rikkalik pildimaterjal raamatus. Ja pildil on ikka inimene. Inimene keset sõjakoledust. Aga on ka palju värvikaid kohtumisi, ja uskumatuid pääsemisi. Kui ma õieti mäletan, siis ühes raadiointervjuus ütles Ivar, et üks tema poegadest teadis pikka aega, et isa töötab tal lennujaamas. Mõnda aega kodus viibides, muutub ta rahutuks. Tema abikaasa Siiri teadis, kellega abiellub, juba siis, kui registreerimispabereid sisse viiest uuris Ivar, kas on ka selline võimalus,...
Rakvere Raamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi