Lugemispäevik

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“. Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk.  Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, t...

Urve Tinnuri „Kui põld oleks järv“ lugesin käsikirjana ja lubasin autorile selle kohta midagi ka arvata. Noppisin sealt mõne lõigu ka siia.  Esimene mõte, mis lugedes pähe tuli, oli, et peategelane Lemmi on justkui väike Illimar: tegelikkus areneb edasi värvikateks fantaasiapiltideks, mis põimuvad omaette maailmaks, kus ei kehti päris elu reeglid ja loogika. Lapse kohta on ta väga tähelepanelik detailide märkaja, selle läbi saab hall ja troostitu elu värve ja salapära juurde. Kompostsioonilt on romaan pildirida möödanikust, selline lapitehnikas minevikukangas, kus iga lapp on emotsionaalselt kõnekas.  Lemmi ja varjutüdruk Lenne on mõlemad täiskasvanuliku kõnepruugiga, just nagu väikesed vanainimesed.  Üks on kartlik suurte ilma reeglite ja elukorralduse järgija, samas nende üle imestav ja neid võõristav. Teine jälle kantseldav ja korraldav, isegi bravuurne, samas hoolitsev ja hoiatav. Lenne käredat kõnepruuki võõristasin algul pisut. Nagu ka ema robustset suuvärki....

Minu jaoks lõppenud aasta mõjuvaim luulekogu, lisaks veel Asko Künnapi poolt imeliselt kujundatud. Rahulikult elutark lihtsate ja inimlikult nii oluliste tõdemuste sõnastamine. Saada eneseks, mõnikord. / Aimata sõnu. Neid, / mida keegi muu meelde ei sängita.   Väga täpseks lihvitud sõnavalik, samas üllatavalt lihtne. Inimene elab, kuni õpib hoopis. Kuni ei arva, et salm ongi selge, lõplikud numbrid peas, ja et kivi saabki ainult täpselt sedasi visata. Las olla pääsukesel muudkui sama pesa iga räästa all, ritsikal üks laul igavesti, meil aga uus päike igal hommikul, igal veel oma maitse, tänaval nimi. Las nad jäädagi muudkui mööduma, las kihab nii, et ei hangu: tuksub, kohiseb, sügeleb, on.

Tähelepanuväärne lasteraamat selle poolest, et lugu ja pildid kõnelevad paiguti eri keelt. Argliku jänku lugu julgustab väikest lugejat, et oma hirmude võitmiseks on kasu enesesisendusest, isegi kui tegemist on väikese valega. Nappi teksti võimendavad väga kõnekad pildid. Jänku hirm kasvab paanikaks just piltidel, suu kordab ikka mantrat: „Ma ei ole eksinud!”. Samas on eksiärevuse kujutamiseks vaja joonistada lausa mitu pabinas jänkut, et hirmu ulatus tajutavaks saaks. Dünaamikat ongi piltides palju – ringi sahmerdamisest kuni külma käes lõdisemise kujutamiseni. Hirmu nähtavaks tegemist ilmete, kehakeele abil tasuks raamatu piltidel koos lapsega lausa uurida. Ja miks mitte proovida pärast koos erinevaid tundeid pildinägudesse joonistada. Lugu toetab teadagi vana tõde, et hirmul on enamasti suured silmad. Kurjale hundile õnnestub hirm naha vahele ajada vapralt, kuigi vabisedes, kollidest pada ajades. Jänesed (loe: lapsed) saavad alati hakkama! Nii ongi.

Jõulugemiste lauale jõudis Mart Sanderi pajatatud-illustreeritud kahe loo muinasjuturaamat – tema esimene lasteraamat – juba 2015. aasta lõpul, kuid raamatukogudesse paraku juba jõulujärgsel ajal. Polegi tähtsust, millal seda lugeda, sest nimiloo sõnum on üle aegade kestev.  Flandrias sada aasta tagasi päriselt aset leidnud sõjaepisoodi, mis kõrva taha panemist väärivat õpetust jagab, on autor edasi andnud loomarahva silmade läbi. Muinasjuttudes (ja ilmselt ka päris elus) on igasugu elukad üldse inimestest üksjagu taibukamad ja ausamad, kui neid just inimestena käituma pole pandud ja kogu loomulik elukorraldus jaburat inimrada ei ole sunnitud kulgema.  „Jõulurahu” on üks ehedat jõulutunnet toetav lugu. Hoopis teisest ooperist kui päkapiku-kingi-salmi-rallis tiirutavad jõulujutud. Inimeseks olemise tähendusest, väärikusest, ligimesearmastusest ja paljust muust olulisest tasub mõtiskleda aga ka jõuludevahelisel ajal. Raamatus on veel teinegi lugu, see kergitab saladus...

Mis tunne see on, mis eestlase laulma ajab ja mida laulus väljendatakse? Miks on laulmine Eesti kultuuris nii sügavalt juurdunud, miks inimesed laulavad? 90-ndatel terve aasta vahetusõpilasena Eestis elanud ja eesti keele kindlalt suhu saanud Sabine Burger jõudis kaks aastat tagasi taas Eestisse. Nüüd juba kontserdi- ja teatrifotograafina, kes eestlaste lauluväest lummatuna hakkas otsima vastuseid eelpool nimetatud küsimustele. Kui Sabine otsis läbi kaamerasilma, siis sõnastamatu sõnastamisel olid tal abiks Lauri Sommer (arhailistesse lauludesse kätketud maailmapildist ja häälte taltsutamisest), Valdur Mikita (looduse ja laulmise põimumisest, metsade helimaastikest, eesti keele seostest meloodiatega, absoluutsest muusikalisest nägemisest), Eero Raun (ajaloolistest ja poliitilistest seostest, laulu vabastavast väest ja elujõulisuse allikast), Kristiina Ehin (fiktiivajaloolisest sündmusest, kuidas naised tahtsid minna esimesele laulupeole ja mis sellest tahtmisest sai), Ly Seppe...

Ilmar Taska leidlik pealkiri annab võimaluse hästi mitmetasandilise loo jutustamiseks. Esmalt väikese poisi autoimetluse ja salapärase Pobeda-onu ehk Mehe nende pere ellu sekkumise ja sellest tulenevate tagajärgede lugu, teisalt 1946. aasta sündmuste ja nendest tingitud õhustiku ja olude kujutamine „pobeda” eest võidelnute poolt okupeeritud maal, raudsest eesriidest väljapoole jäänud vaba maailma ja „võidumeeste” võimu all ägava elumuutusest ehmunud rahva eraldatuse lugu. Väikese poisi taipajaks kujunemine kulgeb arusaadavatel põhjustel tasapisi. Süsteemi ehk „organeid” esindav Pobeda-onu ei aima samuti ette enda n-ö valitute seast väljaarvamist. Lugeja muidugi teab juba, kuidas asjad ajaloos kulgesid ja millised tagajärjed millelgi olid.    Kuuldavasti on loota, et romaanist saab ka film. Filmilik jäädvustuslaad Taskat jutustajana iseloomustabki. Millegipärast tundus poisi ema kuju Poisist ja Mehest veidi vähem usutav, tema käitumisloogika tekitas kohati küsimusi. Selles...

Tegemist on ühe perelooga, ühe lapse üksildase lapsepõlve looga. Lugeja ette jõuab tema vanemate ja pere elu tüdruku mälestuskildudena. Ühtlasi on tegemist siis ju ajalooga – 50.-60. aastate Tartu ja seal sel ajal elanud inimeste lugudega.   Ei tea, kas raamatu kaanel kujutatud kaardimajake on sinna seatud kirjaniku soovil või kujundaja tahtest. Raamatut lugedes võib pigem leida seoseid pealkirjas mainitud kaardimänguga. Kaart jookseb omatahtsi, nagu sündmusedki elus kipuvad omapäi kulgema. Kõik on õnne asi, iseasi, kellel on õnne, kellel mitte. Oma õnne poole püüeldakse iga korra ajal, ka linnade põletamise ajal. Õnnemängurist isa kalduvused on esiotsa lapse eest varjatud saladus. Nagu ikka tuleb silmade avanemine väljastpoolt peret. Samas, eks neid „kaardimajakesi” ole meil kõigil eluteel olnud ja teada asi, kuidas nendega läheb.   Aareleid on hea olustiku edasiandja. Vähemasti kõik tundub olevat ajastukohaselt usutav. Sõnadega autor ei priiska, pigem on tunda võimali...

Juba eelmist romaani „Mesilased” lugedes saatis mind tunne, et Friedenthal omab mingit erilist keeletunnetust ja sidet sõnadega toimetamisel. Mingi seletamatu lummus loetust on jäänud tänaseni mällu. Nüüd siis on põhjust oletada, et ehk on just selleks salakeeleks inglite keel.  Raamatus on olulisel kohal RAAMAT. Ühelt poolt on see ühe salapärase käsikirja võimaliku Tartus raamatuks saamise lugu, teisalt raamatute uurimisele pühendumise lugu. Palju on erinevate ajastute mõtlejate-ütlejate arutlusi sõna deemonliku ja ingelliku olemuse üle, olenevalt sellest, kes ja millise eesmärgiga sõna on valla päästnud. Universaalse salakeele loomise katseid saadavad taas arutlused jumaliku ja deemonliku olemuse üle.  Ajad on raamatus omavahel müstilisel moel seotud. Sajandite tagused tegelased-sündmused ilmuvad äkki kasvõi vihjena välja tänapäevas, põhjustades kõhedust, et kõik siin elus ei ole mõistusepäraselt seletatav. Deemonlik Titivillus-torupillimängija pole üksnes hämara...