Lugemispäevik

  Salokannel ütleb, et kirjutas selle raamatu soome keeles soomlastele. See on raamat eesti kirjandusest soomlase silmadega. Seetõttu on algus pühendatud Eesti ajaloole ja eestlaste rahvusena püsima jäämise alustaladele, kuni jõuab Eesti Kirjanike Liiduni, selle muutumisest nõukogude korra ajal ja kuidas sinna kuulumine või mitte kuulumine mõjutas kirjanike elu ja tegevust. Samuti ajakirja Loomingu, kirjastuse Eesti Raamat ja "Loomingu raamatukogu" asutamisest, tsensuurist ja selle ülekavaldamisest, praeguseks tuntud ja armastatud kirjanike kirjandustee algusest. Jagatakse   kirjanike mälestusi omavaheliste kontaktide ja sõprussuhete tekkimisest, kirjanduslikest salongidest ja kohvikutest. Väga hea ülevaate annab autor meie kirjanduslikest perekondadest ja põlvkondadest (Krossid, Rauad, Viidingud, Ehinid, Hindid, Kaplinskid, Rummod, Runnelid jt). See on raamat Eesti tänapäeva kirjanduselu kujunemisest, kuhu on pikitud seiku nõukogude elu absurdsusest ning hulgaliselt mälest...

Jaak Urmeti “Andres, Pearu, Vargamäe” koondab ühiste kaante vahele “Tõe ja õiguse” ilmumise aegsed ajaleheartiklid ja katkendeid nõukogudeaegseist kirjandusteaduslikest uurimustest pluss väljavõtted kirikuraamatutest ja fotosid. “Romaani pealkirja leidmisel on kirjanik püüdnud ära kasutada isa elujuhtumeid, kes on ikka kõnelnud õigusest ja selle vajadusest elus. Ühes selle õigusemõistega on aga kirjanikus tekkinud ka küsimus, kas kõik see, mis isa õigeks peab, on ka tõde. Nii arvatavasti saigi romaanile pealkirjaks “Tõde ja õigus”. Juba teose algus on tõsielulise ja ajaloolise vastavusega, mis kujutab kirjaniku isa Peeter Hanseni (Andrese) kolimist uude elukohta. Kirjaniku isa oli tol ajal 30a mees ja oli just abiellunud noore, 19a neiuga. Kaasavaraks oli ta saanud märahobuse. Vargamäe talu on kirjaniku isatalu – Tammsaare-Põhja. Peeter Hansen on olnud väga tõsine mees ja tööinimene. Naine olnud tal hellaloomuline ja ilusa häälega (sellep. Oli ta ka Pearugi arvates ilusa jealega...