Lugemispäevik

Ieva Požarskaja "Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt" Iivi lugemiselamus: Lõik raamatu eessõnast: „...Iga aastaga jääb aina vähemaks inimesi, kes on Juri Nikulinit isiklikult kohanud, teda hästi tundnud või lihtsalt temaga sõbrustanud. Ometi märgivad nad kõik Nikulinist rääkides ja tema elu eri seiku meenutades ühte ja sedasama: ta oli kõlbeliselt väga puhas ja kindlameelne inimene. Tundus, et ta ei suuda inetult käituda isegi siis, kui ta seda tahaks, otsekui oleks talle sisse ehitatud kaitseseade, mis ei lase minna südametunnistuse vastu. Küllap seisnes selles tema teine anne - mitte enam näitleja vaid inimese anne” “Ta oli staar, jumaldatud ja ülistatud, aga see polnud kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene.” Nii rääkis kuulsa näitleja poeg Haldi-Normet Saarnale, kes Vikerraadio „Keskööprogrammi“ jaoks tehtud intervjuude põhjal kirjutas kunagistest Nõukogude tähtedest raamatu „Kohtumised legendidega“. Tema isa oli Vladimir Nikulin, kes pärast demobiliseer...

TEATMEKIRJANDUS Taetmeraamatutest osutus tänavu populaarseimaks Einar Ellermaa poolt kokku pandud elulooraamat „Baruto. Rääkimata lood” . Raamatut lugema innustas kindlasti meie raamatukogus toimunud kohtumisõhtu päevakangelase endaga. Einar Ellermaa, Inge Pitsner “Baruto. Rääkimata lood” Lihtsa maapoisi Kaido Höövelsoni sumomaadlejaks saamise lugu aga mitte ainult... See lugu räägib mehest, kes tegi väikse Eesti kuulsaks. Hästi, lihtsalt kirjutatud, vahepaladeks toodud Kaido enda kommentaarid, kirjad.  Teine soovitus. Ladusalt kirjutatud lugu lihtsa Laekvere maapoisi  Kaido Höövelsoni karmist teekonnast sumomaadluse absoluutsesse tippu. Eriti aukartust äratav on see, tema unistus sai teoks tänu tohutule tahtejõule ja töövõimele, trotsides sumoklubi ränka süsteemi ja klubiomaniku naise kiusu. Imetlusväärne on seegi, et olles üks kuulsamaid eestlasi maailmas, on ta jäänud ikka sama siiraks ja lihtsaks.  Veel üks arvamus. Arvan, et ei ole E...

Jaak Urmeti “Andres, Pearu, Vargamäe” koondab ühiste kaante vahele “Tõe ja õiguse” ilmumise aegsed ajaleheartiklid ja katkendeid nõukogudeaegseist kirjandusteaduslikest uurimustest pluss väljavõtted kirikuraamatutest ja fotosid. “Romaani pealkirja leidmisel on kirjanik püüdnud ära kasutada isa elujuhtumeid, kes on ikka kõnelnud õigusest ja selle vajadusest elus. Ühes selle õigusemõistega on aga kirjanikus tekkinud ka küsimus, kas kõik see, mis isa õigeks peab, on ka tõde. Nii arvatavasti saigi romaanile pealkirjaks “Tõde ja õigus”. Juba teose algus on tõsielulise ja ajaloolise vastavusega, mis kujutab kirjaniku isa Peeter Hanseni (Andrese) kolimist uude elukohta. Kirjaniku isa oli tol ajal 30a mees ja oli just abiellunud noore, 19a neiuga. Kaasavaraks oli ta saanud märahobuse. Vargamäe talu on kirjaniku isatalu – Tammsaare-Põhja. Peeter Hansen on olnud väga tõsine mees ja tööinimene. Naine olnud tal hellaloomuline ja ilusa häälega (sellep. Oli ta ka Pearugi arvates ilusa jealega...

Raamatukogutöötajate poolt mullu loetud aimekirjanduse valdkonda liigituvatest raamatutest said enam hääli Jesper Parve  kirjutatud ja eneseabiõpikuna reklaamitud "Mees. Otse ja ausalt" ning Heiki Pärdi „Eesti argielu : teekond moodsasse maailma” . Huvipakkuvaid raamatuid leidub antud valikus teisigi ning allpool kirja pandud hinnanguid võib lugemisvalikutel julgesti arvestada. ERIALAKIRJANDUS Heiki Pärdi „Eesti argielu : teekond moodsasse maailma” "Raamat annab põhjaliku ülevaate seni väheräägitud Eesti olmekultuurist 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani. Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali."   "Heiki Pärdi raamat räägib ju väga tavalisest teemast – eestlaste igapäevae...