Lugemispäevik

  Patrick Ness “Kui koletis kutsub” Ursula luges fantaasiaraamatut: Ma ei ole väga suur fantaasialugude fänn, mistõttu jäävad minu poolt üldiselt puutumata raamatud väljamõeldud olenditest ja maailmatest. “ Kui koletis kutsub” on aga  mitmete auhindadega tunnustatud ja ka lugejate seas kiidetud raamat, nii et uudishimu sai ikkagi minu ignorantsusest võitu. Ja tõepoolest - tegelikult on see väga realistlik lugu ühest tavalisest koolipoisist ja tema raske haigusega võitlevast emast. Selliste raskustega toimetulek ei ole lihtne täiskasvanutelegi, rääkimata lapsest ja paratamatult võivad ühel hetkel hakata meie peas elama koletised. On valida, kas lasta hirmul end võita või vaadata, võibolla on see koletis tulnud meile midagi õpetama. Väga inimlik, südamlik ja lõppkokkuvõttes ka helge lugu, mida ei saa käest enne kui tagumine kaas on sulgunud. Lisaks illustratsioonid - taas aitavad need lugu väga palju ilmestada! Mari Teede “Ingmar ja meri” Anu soovitab elulist lasteraamatut: Ku...

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ame...

Petrone kirjastuse Minu-sarja ühtlases lohepikas reas välgatas üks hea sõnaseadmisega pääsuke: Kihnu giidi Mare Mätase “Minu Kihnu”. Mare Mätas on haritud ja energiline kihnlane, kes töötanud kultuurihoidjana sihtasutuses Kihnu Kultuuriruum ja kogu raamat on samasugune: energiline ja kirglik kihnu kultuuri reis. Kõigepealt tutvustab autor oma suguvõsa, lapsepõlve ja noorust Kihnus. Järgneb Kihnu ajalugu (näiteks on sinna välja saadetud kurjategijaid), kombed sünnist pulmade ja surmani, tähtpäevade tähistamine, Kihnu majade ehitus ja sisekujundus, toidud, kihnlase iseloom: väikeses kogukonnas on kõige parem elada keskmisel inimesel, kes ei tekita kadedust teistes ega tunne ise, et on maha surutud. Tekstis on tihedalt kihnukeelseid sõnu ja väljendeid, väga tore. Raamatut lugedes jääb Kihnust mulje kui vanaaja oaasist, kuid “Kui palju on Kihnus ehedaid kördikandjaid ajal, kui neid ridu kirjutan, ehk aastal 2021? Aus vastus on, et kümmekond.” Paistab, et kihnlaste edasikestmine on seotud t...

Aino Pervik on mälupiltidena kirja pannud oma lapsepõlvemälestused. Väga armsad ja liigutavad lood. Raamatut on juba palju kiidetud ja seda igati teenitult.  Oma raamatust rääkis kirjanik ka kultuurisaates „OP”.  https://kultuur.err.ee/1608073462/aino-pervik-mulle-hakkasid-lihtsalt-meenuma-lapsepolvepildid  

Ungari kirjaniku György Dragománi omapärane ajalooline arenguromaan, kus maagial on suur roll. Selles raamatus ei ole kirjas mitte ühtegi aastaarvu ega nimetatud ühegi diktaatori nime, kuid käsitletav ajaperiood on selgelt II maailmasõjajärgne, kuna mainitakse hukkamisi ja holokausti. Emma vanemad on surnud ning ta on jõudnud juba pool aastat lastekodus elada, kui ilmub välja tema vanaema, kellest vanemad pole varasemalt ühtegi sõnakestki poetanud. Emma lahkub lastekodust ja kolib vanaema kodukülla. Tal puudub usaldus vanaema vastu, kuid tasapisi omavaheline side siiski tekib. Vanaema on justkui nõid-maag ja ennustaja, kes viib läbi riituseid, näeb asju ette ja oskab inimesi mõjutada, lisaks on ta täiesti veendunud, et nendega koos elab ka vanaisa vaim. Emma saab peagi  aimu, et külaelanikele vanaema ei meeldi ja nad isegi kardavad teda. Tema vanaisa kohta räägitakse, et ta oli informaator ja äraandja, kelle tõttu hukati palju perekondi ning nende surnukehad on endiselt teadmata ka...

Tallinna Ülikooli kirjastus on välja andnud “Biblioteca ASIATICA” sarjas suurepärase teose nii selle kirjanduslikus kui tähenduslikus mõttes. “Külapoisi” on tõlkinud ja kommenteerinud Üllar Peteson. Kommentaarid moodustavad väga olulise osa väljaandest, eriti nende jaoks, keda huvitab kirjaniku isiksus. Teose tõlkimine on tähelepanuväärne juba seetõttu, et teadaolevalt on “Külapoissi” tõlgitud vaid saksa ja inglise keelde. Nüüd on meile antud võimalus lugeda seda oma emakeeles. “Külapoiss” on sisult autobiograafiline teos autori lapsepõlvest kuni 14. eluaastani Egiptuse külas. Tegevus toimub 20. saj esimesel poolel. Olin just hiljuti lugenud Egiptuse kirjaniku perekonnaromaani(vt  http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2019/10/nagib-mahfuz-kahe-palee-vahel.html ), mille tegevustik areneb enam-vähem samal ajal Kairos (ka “külapoiss”, st autor suundus sel ajal Kairosse õppima). Niisiis tekib loetud raamatute sisu vahel järjepidevust hoidev sild, kuigi mina astusin lugemissillal a...

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda. Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas. Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratas...

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“. Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk.  Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, t...

Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid. Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks. Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inime...

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna. "Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus." Sanajevi raamatu minategelane ...

Kirjastus Petrone Print alustas 2011. aastal mälestustesarja "Aja lugu", kus tuntud inimesed meenutavad oma lapsepõlve. Kõige nooremate autorite Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" ja Viktoria Ladõnskaja "Lasnamäe valge laev" tuletavad meelde vastavalt 1980-ndate elu Raplas ja Lasnamäel, kõige vanemate Nasta Pino "Seal, kus rukkiväli" ja Ene Hioni "Valged varesed" 1930-ndate Setumaal ja küüditamisjärgset lapsepõlve Venemaal.  1970-ndad on kajastatud Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni", Loone Otsa "Mustamäe valsi" ja Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" veergudel.  Teistest eristub Maimu Bergi "Moemaja", kes on kirjutanud oma töökohast nõukogudeaegses "Silueti" toimetuses.   2015. aastal on seni viimati ilmunud "Matused ja laulupeod". Majandusharidusega kirjanik Mari Saat sündis 1947. aastal Tallinnas ja sealt need mälestused algavadki. Lai silmaring t...

Taas valisid Lääne-Virumaa Keskraamatukogu töötajad välja parimad möödunud aastal ilmunud raamatud.  Konkurentsitult osutus lemmikuks Andrus Kivirähki romaan "Maailma otsas".  Teisele kohale jäi Jojo Moyes’i "Mina enne sind" ja kolmandale Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat".  Esikolmikust kaks raamatut on eesti autorite looming, selle üle avaldasid heameelt ka meie raamatukoguhoidjad, et on ilmunud häid eesti kirjanike raamatuid, mida lugejatele soovitada ning arvati, et need raamatud on väärt olema ka iga eestlase koduses raamatukogus. Järgneb valik hindajate kommentaaridest esikolmikule. Andrus Kivirähk "Maailma otsas" räägib lihtsate tallinlaste igapäevaelust, kus justkui ei toimukski väga midagi, samas on kogu tegevus kirja pandud humoorikas võtmes, mis teeb lugemise nauditavaks ning huvitavaks. " See on justkui lihtsa elu ülistus, mis on karikatuurseks venitatud. Huvitavad tegelased ja ladus jutt....