Lugemispäevik

Kindlasti ei  ostaks ma maja kaljuservale, mis on enesetapjate lemmikkohaks ent ometigi raamatu peategelased Pippa ja Gabe kolivad oma tütardega unisesse rannikuäärsesse väikelinna Melbourne'i lähedal, täpsemalt kalju tipus asetsevasse mägimajja.  Kõik on ideaalilähedane, neil on imeline perekond, kaasaegne elukorraldus, hingesugulus. Gabe hoolitseb täiskohaga tütarde eest ning Pippa töötab advokaadina. Idüllilise vaatega majake tundub neile olevat parim koht uueks alguseks, miks aga üldse uuta algust vaja on, see selgub alles kui autor jõuab looga nii kaugele, et seinakapist hakkavad vähehaaval välja pudenema sinna peidetud luukered. Elu tundub neil justkui minevat hästi. Pippa karjäär kulgeb tõusujoones ning Gabe on linnakeses tuntud seitsme inimese elu päästnud kangelasena, kuid siis juhtub midagi, mis paistab esialgu õnnetusena, aga ei ole seda sugugi mitte.  Raamatukogus on Sally Hepworthilt veel järgmised raamatud:  eesti keeles "Ämm", "Asjad, mida me hoiame...

Ema ja poja põgenemise lugu, kuid mitte otseselt sõja jalust, vaid Mehhiko narkokartelli eest. Tegemist ei ole eluloolise raamatuga ent autor tegi enne raamatu kirjutamist süvitisi tausta puudutavat uurimistööd, ometigi heidetakse talle, kui valgele naisele ette julgust kirjutada latiinodest olemata ise üks nende seast, kuigi ta mingilgi moel ei pisenda latiinode kogukonna kannatusi ega üleelamisi teel Ameerikasse.  Lydia ja Sebastian elavad tavalist keskklassi pereelu koos oma 8-aastase pojaga Mehhikos Acapulcos. Lydia peab väikest raamatupoekest ning tema abikaasa on ajakirjanik. Suguvõsa on tulnud kokku, et tähistada  Lydia õetütre 15-aastaseks saamist. Kohalik narkokartell mõrvab kogu nende perekonna, täpsemalt 16 inimest- ainsana jäävad ellu Lydia ja tema poeg Luca. See tapatöö on karistuseks selle eest, et Sebastian avaldas ajalehes kartellist ja selle bossist Javierist kriitilise arvamusloo.  Ainus võimalus ellu jääda on põgeneda Ameerikasse. Ohtlik teekond Lõuna- ...