Lugemispäevik

Lasteraamatutest on tänavused lemmikud Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ ja Ilmar Tomuski "Vapper siil". Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ Reeda lugemissoovitus : Nii mõjuvalt Eesti ajalugu kujutavat lasteraamatut pole tükil ajal ilmunud. Paadipõgenike meresaagadest on varem küll kirjutatud, kuid nende traagiliste ja paljusid eesti peresid puudutanud sündmuste kujutamist laste silmade läbi pole keegi tihanud ette võtta. Veel enam kiitust väärib see, et autor ei ole hetkekski unustanud väikese lugeja nappi iga ning elukogemust, et ta valdab osavalt lapsele mõistetavaid kujundeid ning sõnavara.  Nii Juhani Püttsepp kui lätlannast illustraator Gundega Muzikante on oma suguvõsade kaudu seotud paadipõgenemistega, õigupoolest ongi raamat sündinud omal ajal lainetesse jäänud sugulaste Reeda, Reinu, Villu ja Riina mälestuseks. 1944. aasta sügise suurpõgenemisest on möödas just nii palju aega, et toonased lapsed on/oleks jõudnud...

Tiit Lääne ja Enn Hallik on kogunud kokku nende inimeste lood, kes peamiselt 1944.aasta suvel ja sügisel pealetungivate Nõukogude vägede eest Eestist meritsi lahkusid ning kodumaast kaugel uut elu alustasid. Suureks põgenemiseks nimetatud väljarände ajal lahkus Eestist erinevatel andmetel 70 000 – 80 000 inimest, kellest kaugeltki mitte kõigil ei õnnestunud ellu jääda: oli merre jäänuid, oli sõjakeerises hukkunuid. Siiski leidus palju neid, kes vintsutustest hoolimata õnnelikult pääsesid ja võõrsil oma elu üles ehitasid. Seepärast polegi raamatute lood vaid minekulood, vaid olulisel kohal on ka paguluses taas jalgele tõusmine. Meritsi lahkuti toona peamiselt Rootsi, Soome ja Saksamaale, kuid eelkõige Saksamaalt reisiti tihti edasi ning võib öelda, et uut elu alustasid eestlased peamiselt Kanadas, Austraalias, USAs, Rootsis ja mujal. Uue elu rajamine võõrsil ei olnud lihtne: üldjuhul ei osatud ei keelt, ei ametit, kohalikud põlgasid põgenikku kui sissetrügijat. Ja ometi lö...

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga. 1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal. Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi ko...

Raamatus jutustab oma loo Sudaanist pärit supermodell Alek Wek. Ta räägib oma keerulisest lapsepõlvest supermodelliks saamiseni. Alek tähendab "mustakirju" lehma, mis on Sudaanis levinumaid ja armastatumaid lehmatõuge. Aleki rahvas dinkad, peab seda oma õnne sümboliks. Tüdruk kasvas Waw´ väikelinnas keskklassi perekonnas. Ta sündis oma perre seitsmenda lapsena üheksast. Isalt päris tüdruk pikkuse ja emalt naeratuse. Vanemad panid suurt rõhku laste haridusele. Aleki kodus polnud elektrit, sisekäimlat, rääkimata telekast ja köögimasinatest. Tüdruk aga ei kurtnud kunagi ja oli oma eluga rahul. Sudaan on alati jagunenud islami araabia põhjaosaks ning animistlikuks ja kristlikuks lõunaks. Need pooled ei saa omavahel läbi ning põhi on püüdnud alati lõunat endale allutada. Kui tüdruk oli 8aastane saabusid Waw´sse sõjaväeautode kolonnid ning miski polnud enam kunagi endine. Perekond üritas võimalikult normaalselt edasi elada, kuid peagi selgus, et pole muud võimalu...