Lugemispäevik

Kogumikus on psühholoogi ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa ning coach Raimo Ülavere tekstid, mis on varem ilmunud ajakirjas Edasi. Tähelepanu all on erinevad tööelu teemad: karjäär, enesejuhtimine, tööõnn, läbipõlemine jt. Tööd teeme olulise aja ööpäevast. Kuidas siis erinevates olukordades hakkama saada. Psühholoogi sõnutsi ei ole enamus inimesi istunud koolitunnis, mille eesmärk on õpetada, kes ma olen ja mida ma selles elus teha tahan. Ühelt pool võimaluste paljusus ja teisalt oskamatus valida. Miks me midagi teeme, kuhu seada fookus.  Häid mõtteid leiab tööotsija ja värbaja, juht ja meeskonnaliige. Tööle kandideerimist soovitatakse võtta kui partnerlust. Parim mida tööintervjuul teha, on tunda ennast hästi. Siis läheb üleliigne pinge maha ja tuleb välja inimese tõeline olemus. Pinge all olles ei paista kandidaadi tugevused kaitsekihi alt välja. CV-st peaks välja tulema, mis asja see inimene siinilmas ajada soovib. Vahel annab ka värbaja vastuolulise sõnumi, kus otsitakse tal...

  Tunnustatud rootsi psühhiaatri Lotta Borg Skoglundi kirjutatud “ATH - tublist tüdrukust läbipõlenud naiseks” võiks olla soovituslik lugemine kõigile, kelle elus on hilise ATH diagnoosi saanud naine, aga kindlasti ka kõigile neile naistele, kellel on täiskasvanuna diagnoositud see sageli halvastikäituvate poiste haiguseks peetud funktsioonihäire. Raamatus selgitatakse arusaadaval ATH-ga inimeste aju eripärasid ning kuidas hormoonid mõjutavad, seda mil viisil erineb ATH väljendumine meestel ja naistel. Skoglund käsitleb ka paljusid ATH-ga kaasuvaid häireid nagu depressioon, ärevus ja söömishäired ning kuidas need võivad ATH sümptomeid mõjutada. Lisaks meditsiinilistele selgitustele ATH olemuse kohta leiab igast peatükist Skoglundi patsientide kogemuslugusid, mis võiksid aidata mõista neid naisi ja tütarlapsi, kes on suurema osa oma elust pidanud hakkama saama ilma, et nad ise või neid ümbritsevad inimesed neid päriselt mõistaks. Olles ise alles hiljuti ATH diagnoosi saanud, leidsin...

Kindlasti ei  ostaks ma maja kaljuservale, mis on enesetapjate lemmikkohaks ent ometigi raamatu peategelased Pippa ja Gabe kolivad oma tütardega unisesse rannikuäärsesse väikelinna Melbourne'i lähedal, täpsemalt kalju tipus asetsevasse mägimajja.  Kõik on ideaalilähedane, neil on imeline perekond, kaasaegne elukorraldus, hingesugulus. Gabe hoolitseb täiskohaga tütarde eest ning Pippa töötab advokaadina. Idüllilise vaatega majake tundub neile olevat parim koht uueks alguseks, miks aga üldse uuta algust vaja on, see selgub alles kui autor jõuab looga nii kaugele, et seinakapist hakkavad vähehaaval välja pudenema sinna peidetud luukered. Elu tundub neil justkui minevat hästi. Pippa karjäär kulgeb tõusujoones ning Gabe on linnakeses tuntud seitsme inimese elu päästnud kangelasena, kuid siis juhtub midagi, mis paistab esialgu õnnetusena, aga ei ole seda sugugi mitte.  Raamatukogus on Sally Hepworthilt veel järgmised raamatud:  eesti keeles "Ämm", "Asjad, mida me hoiame...

Raamatu autor Emmi Pesonen (sünd. 1977) on Helsingis elav stsenarist  ja näitleja. „Maailma kauneim sõna” on tema debüütromaan. Amanda on harjunud oma äranägemise järgi elama, aga üks juhuslik kohtumine tema 29. sünnipäeval pöörab Amanda elu pea peale. Mees, kes ootamatult naise ellu maandub on natuke veider, kuid omamoodi armas. Päev päevalt leiab Amanda end aina sagedamini Onni peale mõtlemast. Kui naine otsustab Onni juurde kolida, pole tema elus enam miski endine. Igal teisel nädalal elavad lapsed isa juures ja Amandast saab päevapealt nelja lapse kasuvanem. Ma ei suutnud lapsi kokku lugeda. Onni jätkas nagu ta oleks mu mõtteid lugenud: „Neli. Mul on neli last. Pekka, Kanerva, Eelis ja Lili.” Mehe elamises valitseb paras kaos ning Amandal jääb üle vaid imestada, kuidas Onni erinevas vanuses lapsed mingil seletamatul moel ühtse organismina toimivad. Hallil laudpõrandal vedeles musti nõusid, tühje Jaffa pudeleid, raamatuid, pastakaid, šokolaadibatoonide ümbrispabereid, mullikile...

Tõepoolest, nii nagu kohe alguses lubatud, oligi lugu inetust pardipojast. Raamatut esmakordselt lapates märkasin lauset, et depressioon on kasulik ja see ajendas kohe raamatuga lähemalt tutvust tegema. Loomulikult ei teki nüüd kadedust või huvi, et tahan ka depressiooni kogeda, et end selle kaudu paremini tundma õppida. Juba selle lause kirja panemine tundub nii tobe, aga las ta olla. Kindlasti ei ole siin absoluutselt midagi kadestamisväärset ja kõik oleks võinud hullemini lõppeda. Keeruline on teisi lõpuni mõista, kui sa ei ole omal nahal tundnud (või väga lähedalt näinud) vaimse tervisega seotud häireid. Olgu selleks siis depressioon, ärevushäired vm. Huvitav oli lugeda autori analüüsi ja seose nägemist oma uskumustega, mis on saadud lapsepõlvest ning edasiste elusündmuste tõlgendamist vastavalt nendele uskumustele. Me teeme seda kõik. Raamatus kõnetasid mind päris mitu kohta. Toon siinjuures ühe välja. “Tegelikult pelgan hoopis pealtnäha ideaalses korras ideaalseid inimesi, se...

Raamatu pealkiri oleks eesti keelde mugandatult "Vabakäigu hull". See raamat muudab arusaamu skisofreeniast ning igapäevaelust vaimuhaigusega. Tundub täiesti uskumatuna, kuidas peategelane, selle kõigega hakkama saab ja elada suudab. Kuigi teost ei reklaamita kui autobiograafiat, leiab raamatust palju kattuvusi autori enda elulooga (raamatute ja filmistsenaariumite pealkirjad, võidetud auhinnad, Norrast Rootsi kolimine jms). Kirjanik alustab klassikaliselt lapsepõlvest ning jõuab keskikka välja. Raamatus ta ei ilusta vaimuhaigust, kuid ka ei demoniseeri. Kriitikat saavad nii ravimeetodid kui raviasutused. Teose peatükid on väga erineva pikkusega, alates poolest leheküljest kuni nelja täispika leheküljeni, kuid katkendlikkus ei ole häiriv, vaid sobib hästi sellise jutustamisstiiliga.  Eli on 39-aastane naine, kes on saanud 20 aastat psühhiaatrilist ravi. Sama kaua on ta kirjutanud raamatuid, näidendeid ja filmistsenaariume- kirjutamine ei ole tema jaoks töö, vaid elustiil...