Selle raamatu kirjutamisel sai autor inspiratsiooni tõestisündinud loost, kus üksikema elas kahekesi koos oma erivajadusega lapsega ja kuivõrd palju oli tema elu mõjutanud just häbi. Raamat oli haarav, kohe algusest peale oli peategelasest Nadkast väga kahju. Tema lapsepõlve kohta lugedes oli juba selge, et tema lapseea kogemused hakkavad mõjutama ka tema edaspidist elu. “Esimene asi, millega Nadka oma elus hakkama sai, oli mõrv. Ta oli tapnud sündides oma ema. Seda ei jätnud tema vanaema, kellega Nadka üles kasvas, päevagi meenutamata.” Pärast raamatuga lähemalt tutvust tehes tekkis kohe mõte, et just inimestega töötavad inimesed võiksid selle läbi lugeda. Nii lihtne on kaaskodanikke hukka mõista, kuid kui natuke sügavamale minna, siis saab inimesest teise pildi ja suureneb mõistmine. Häbitunne on üks hirmsamaid tundeid. Raamatu lugemine paneb paratamatult mõtlema kui palju see tunne meid ennast mõjutanud on. Kui paljudest asjadest (väljakutsetest) me oleme loobunud kartes läbi kukkuda ja tunda seetõttu häbi? Kui palju me oleme lapsepõlves kuulnud küsimust/süüdistust - kas sul häbi ei ole? Tõenäoliselt on see meie kõigiga varjatul kujul või vähem varjatuna eluteel kaasas käinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar