Colleen Hoover "Kõik algab meist"

Colleen Hooveri romaani „Ei iial enam” soovitasin kunagi lugemiseks noortele piigadele aru saamaks, miks tuleb vägivaldsest suhtest alati kiirelt välja astuda. „Kõik algab meist” on järg sellele romaanile, mis on kirjutatud vaheldumisi peategelaste Lily ja Atlase vaatenurgast. Romaan kirjeldab Lily elu üksikemana, sassis suhteid eksabikaasaga ning taaskohtumist esimese armastusega. Ka Atlase elus on lahendada nii vanu kui uusi probleeme, kuid kõik saab korda ning lõpuks pannakse toimima kärgpere. See on üks naiivne romantiline armastuslugu, mis tüürib sirgelt ja läbinähtavalt õnneliku lõpu suunas, kuhu ta ka jõuab. Väga klišeelik, kuid üdini positiivne lugu, kus sõber aitab sõpra, hea võidab kurja, rahulik tegelane võidab vihase ja armastus võidab kõik. Miks mitte see ladus lugemine kergemaks ajaviiteks endale öökapile võtta.

„Kujuta ette kõiki inimesi, keda elu jooksul kohtad. Neid on nii palju. Nad tulevad lainetena: tulevad ja lähevad nagu tõus ja mõõn. Mõni laine on suurem ja mõjusam kui teine. Vahel toovad lained sügavalt merepõhjast midagi kaasa ja heidavad kaldale. Mustrid rannaliival, mis kinnitavad veel tükk aega pärast lainete taandumist, et kunagi on need siin olnud. Seda tahtis Atlas mulle öelda, kui lausus: „Ma armastan sind.” Ta tahtis mulle öelda, et mina olen suurim laine ta elus. Ja ma tõin endaga nii palju kaasa, et minu muster jääb ikka alles, isegi kui tõus sellest üle uhub.”

„„See kodune töö, millega ma jännis olen? Sugupuu?” Josh sikutab turvavööd, et see kinnitada.

„Õpetaja ei öelnud, kui suur puu peab olema. Ma joonistan lihtsalt väikese seemiku. Seemikutel ei ole oksi.” Ta patsutab armatuurlauale. „Sõidame.”

Ma puhken selle peale valju häälega naera. Seda ei osanud ma oodata. See, kuidas see laps põimib kõige masendavamatesse hetkedesse huumorit, annab mulle lootust. Ma usun, et temaga läheb kõik hästi.

„Seemik?” Ma käivitan auto ja tõmban endale turvavöö peale. „See võiks sobida küll.”

„Ma võin joonistada seemiku, millel on kaks tibatillukest oksa. Sinu oma ja minu oma. Me oleksime meie endi uhiuus sugupuu, mis saab alguse meist.”

Ma tunnen silmade taga kuumust ja näpsan armatuurlaualt päikeseprillid ning panen ette. „Uhiuus sugupuu, mis algab meist. See mõte meeldib mulle.”

Ta noogutab. „Ja meil tuleb selle elus hoidmine välja palju paremini kui meie närustel vanematel.”