Bouvet, Xavier “Valge laev”
Leigi soovitab ajaloolist romaani:
Bouvet kirjutas raamatu prantsuse keeles ja prantslastele mõeldes, et tutvustada meie ajalugu. Otto Tiefi tähtsus Eesti Vabariigi jaoks oli minu jaoks üllatav tõik, kuna koolis Eesti ajalugu õppides, sellest ei räägitud. Romaan täidab seega fakti tutvustades tühimiku kindlasti ka mõne teise eestlase teadmistes. Autor on läbi töötanud tohutult ajaloolist materjali, kuid on kasutanud teose loomisel ilukirjanduslikke võtteid st muutnud sündmuste järjekorda, toimumiskohta jne.
Xavier Bouvet' ajalooline romaan "Valge laev" keskendub 1944. aasta septembri sündmustele Eestis, kui Saksa väed olid taandumas ja Nõukogude Liit valmistus riiki taas okupeerima. Selles erilises olukorras püüdis grupp Eesti poliitikuid eesotsas Otto Tiefiga taastada riigi iseseisvust, moodustades seadusliku valitsuse. Nende eesmärgiks oli näidata maailmale eestlaste iseseisvuspüüdlusi ning seejärel põgeneda Rootsi. Lisaks jälgitakse poetess Marie Underi ja paljude teiste tuntud eestlaste saatust.
Katherine Pancol "Pruudil olid jalas kollased saapad"
Lea luges haaravat perekonnalugu:
See kahe-osaline raamat viib lugeja 2010.a Bordeaux’sse, Berléacide veinimõisa, mille perekond on viimaste aastatega üles töötanud, kus aga on keerulised suhted ka kõige lähedasemate pereliikmete vahel. Peretütar Muriel elab juba aastaid eemal ja oma emaga ei suhtle peale seda, kui ühe viinamarjakorjajaga suurest armastusest mõisast lahkus. Nüüd, aastaid hiljem, jätab ta oma kaks last mõisa, venna hoole alla ja asub oma armastatut otsima, kuigi nende teed on lahku läinud ja ametlikult on mees surnuks tunnistatud. Lapsed, kellest vanaema algul midagi teada ei taha, suudavad tema ja kõikide pereliikmete, aga ka kõikide teiste mõisa asukate südamed võita oma tarmukuse, intelligentsuse, lapseliku siiruse ja otsekohesusega. Murieli vend, mõisa peremees, on kaugeltki mitte õnnelikus teises abielusuhtes, keerulisust lisab tema esimese naise ning poegade tugev positsioon veinimõisa elus ja tegevuses. Lisaks on seal terve seltskond oma probleemidega sugulasi, kellele kuulub mingi osa firmast, millele ihub hammast vana konkurent. Reetmised ja saladused nii minevikust kui olevikus ähvardavad lõhkuda veinimõisa, kui nii mõnegi elu. Kas ja kuidas kõik laheneb, selgub alles päris lõpus. Igati nauditav perekonnalugu maalilise Lõuna-Prantsusmaa viinamarjaistanduste keskel.
Raamatud on ilmunud Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarjast 2024. aastal.
Édouard Louis “Muutuda: meetod”
Maaja soovitab:
Noore prantslase vapustav tahtejõud ja sihikindlus enda arendamisel, sihtide seadmisel, elus edasijõudmisel. Üllatav, et Prantsuse ühiskond on nii kihistunud, klassivahed määratud. Lugejat rabav-raputav autobiograafia on aus ja ei jäta vahele ka väga raskeid, ebameeldivaid hetki ning olukordi. Autori avameelsus ja pühendumine eesmärgile tagavad teose veenvuse ning sügava mõju.
Raamat köitis ka Railit:
On raamatuid, mida ei saa käest panna. On raamatuid, mis juhatavad sind elu peidetud poolele ja toovad selle nähtavale. On raamatuid, mis jäävad su mõtetes keerlema, ka pärast viimase lehekülje sulgemist. See raamat on just selline.
Iida Turpeinen „Surelikud“
Tiinat kõnetas:
Võib öelda, et „Surelikud“ on mind möödunud aastal kõige enam kõnetanud raamat. See on romaan, milles on kokku pandud ajalugu, elulood ja loodusteadus, olemata seejuures kuidagi kuiv ja igav vaid pigem tundeline ja mõjuv. Vaatamata sellele, et autorgi on ju tegelikult mitte kirjanik vaid teadlane.
Romaanis on käsitletud kolme ajajärku. Raamat räägib Beringi avastusretkest Kaug-Itta ja Stelleri meriõhva avastamisest, sajand hiljem kadunud mereimetaja skeleti otsimisest ja veel sada aastat hiljem skeleti restaureerimisest Helsingi zooloogiamuuseumis.
Raamatust saab lugeda ka Kaili postitusest
Elena Ferrante “Täiskasvanute valelik elu”
Railile meeldis:
Elena Ferrante romaan „Täiskasvanute valelik elu” jutustab emotsionaalse loo 12-aastasest Giovannast, kelle elu muutub üheainsa hetkega. Pealt kuuldud isa šokeeriv märkus, et ta hakkab sarnanema põlatud tädi Vittoriaga, naisega, keda peetakse inetuks ja ebameeldivaks, paneb tüdrukut iseennast otsima.
Giovanna lahkub oma haritud ja jõukast kodust Napoli all-linna, et kohtuda oma tädiga ning avastab kahe vastandliku maailma keerulised suhted. Ülemine ja alumine Napoli paljastavad tüdrukule valesid ja saladusi, mis raputavad tema senist arusaama perekonnast, kodust ja iseendast. Kui isa pere hülgab, hakkab Giovanna üha sügavamalt kaevuma küsimustesse identiteedi, armastuse ja täiskasvanute maailma valede kohta.
Kaie soovitab väärt romaani:
Raamat jutustab Ada Sibeliusest, keda kasvatab üksikisa David. Ada ei ole elanud tavalist elu, tema isa juhib 1980ndatel aastatel Bostoni Tehnoloogiainstituudi informaatikalaborit ja on väiksest peale tütart kodus õpetanud ja ka oma töösse kaasanud. Kui Ada on varateismeline, siis Davidi tervis halveneb ja ta peab minema hooldekodusse. Ka Ada elu muutub seetõttu- ta läheb kooli ja peab elama minema isa kolleegi peresse. Sisse sulandumine ei ole ta jaoks lihtne ning tagatipuks ilmneb, et Davidil on olnud saladusi ja tema elu ei ole olnud üldse mitte selline, nagu ta sel on lasknud välja paista. Adal kulub aastaid, et kõiges selgust saada. Mida lõpupoole, seda enam raamat mulle meeldis.
Cris Broad “Kümme aastat Jaapanis”
Marju reisis raamatu seltsis:
Lõpetanud ülikooli, kandideerib Briti noormees Jaapanisse keeleõpetajaks. Endalegi üllatuseks läbib ta konkursi ja algab ekskurss Jaapani ellu. Kogemused koolielus, olmelised erinevused, kombed, ilmastik ja jaapanlaste mõtteviis tekitavad Crisis üllatuslikke ning tunnustavaid momente.
Minu jaoks selles raamatus on aga aeg-ajalt imestamist selle üle, kuidas mõtleb üks Inglismaalt pärit noormees, kes on kasvanud eurooplaslikus lumehelbekeste elukeskkonnas.
Ursulat haaras kaasa:
Selle autori varasemad raamatud ei ole seni minu lugemisse jõudnud, aga Carrie Soto on tõesti väga kaasahaaravalt kirjutatud sportlase karjääri lugu. Raamat räägib tennisistist, kes oma profikarjääri jooksul purustas kõikvõimalikud rekordid ja oli oma aja üks silmapaistvamaid naistennisiste. Kui aga üks uus noor mängija ohustab napsata endale Carrie rekordi, otsustab Carrie veel üheks hooajaks naasta tippsporti, et oma tiitlit kaitsta. See on ilus lugu spordist, isa ja tütre suhetest, enesega leppimisest ning pisut armastust tuleb alati igale loole kasuks.
Usun, et kes on varem lugenud Andre Agassi biograafiat “Avatult”, naudib ka Carrie Soto lugu. Olgugi, et see on vaid ilukirjanduslik raamat, on see kirjutatud väga tõetruult nagu võiks olla tõesti kellegi elulugu.
Dörte Hansen „Mere äärde“
Lea nautis:
Selle raamatu lugemine oli puhas nauding, kuigi selle tegevust on raske kirjeldada. Ilmselt on oma osa ka Eve Sooneste meisterlikul tõlkel. See on raamat elu kulgemisest väikesel Põhjamere saarel, ühe
perekonna lugu ajast, mil saar oli suviste turistide tõmbenumber, aega, mil see kõik hakkas hääbuma, kuidas see mõjutas elanike saatust ja käekäiku. Ei ole mingit intriigi ja keegi ei püüa kellelegi kurja teha, samas on lugu ise väga köitev ja kui oled juba ära harjunud selles turvalise kulgemisega, juhtub äkki midagi ootamatut, mis pani küsima, et kuidas see nüüd nii läks ja miks just nii …?
Raamat on ilmunud Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarjast 2023. aastal.
Raamatust on kirjutanud ka Kaili
Moa Herngren "Lahutus"
Kaiet köitis:
Ühe abielu purunemise lugu naise Bea ja mehe Niklase vaatepunktist. Paar on abielus olnud juba aastakümneid, neil on teismelised tütred. Kuid ühel palaval suveõhtul ei tule mees koju. Bea meelest on abielupaari elu olnud täiesti normaalne ja ta ei aimanud, et Niklas samamoodi ei tunne. Esialgu saab lugeja osa Bea nägemusest olukorra kohta, raamatu teises pooles aga Niklase silme läbi. Kuna Niklase pere on olnud ka Beale pere eest, siis on tema jaoks veelgi raskem hakkama saada, kui mehel on uus naine ja uus elu. Lugemise tegigi huvitavaks, et sai justkui mõlemale poolele kaasa elada ja kaasa mõelda.
Ingvild Rishøi “Brightly Shining”
Leigi soovitab mõtlemapanevat raamatut:
Raamatu kirjutamiseks sai autor inspiratsiooni H. C. Anderseni muinasjutust “Väike tuletikumüüja”. Jõuluaega seatud lugu oli ühteaegu nii südamlik, nukker, sünge, kui mõtlemapanev. Peategelasteks olid küll lapsed, kuid teemade tõsiduse poolest, see liiga noorele lugejale ei sobi. Kokkuvõtvalt võib öelda, et see raamat tuletas meelde, et maailmas on palju lapsi, täiskasvanuid ning peresid, kelle pühadeaega ei kuulu jõulumeeleolu- pere, kuusk, kingid või toidud, vaid hoopiski igapäevane olelusvõitlus.
Õed Ronja ja Melissa elasid koos alkohoolikust isaga Oslo kortermajas Tøyeni linnaosas, mis elukohaks põhiliselt sisserändajatele ning muidu elu hammasrataste vahele jäänud inimestele. Isa haigus seab tüdrukud olukorda, kus nad peavad kõigega ise hakkama saama, et ei satuks sotsiaalhoolekande luubi alla. Kui kümneaastane Ronja leiab isale töö jõulupuude müügikohas, siis tekib õdedel hetkeks lootus, et seekord võtab ta ennast kokku…
Christina Baker Kline “Orvurong”
Liina parim lugemine:
Raamatus on kaks läbivat liini, kahe, omamoodi sarnase saatusega, tüdruku lugu. Kasuperes elava Molly elu kulgeb tänapäevas. Väikese, aga vapra, orvuks jäänud iiri tüdruku lugu saab alguse 1929. aastal New Yorgis. Romaan toetub ajaloolisele tõele ja kirjeldab orvuronge, millega tuhanded vanemateta lapsed oma katsumusterohkele saatusele vastu sõitsid. Kasuperede vahel rändavatele lastele sai nii mõneski peres osaks lausa koletult julm kohtlemine. Juhuse tahtel satub vanaduspõlve pidava Viviani majja teismeline Molly. See kohtumine muudab nende elus nii mõndagi.
Tegu on kurva, kuid tõeliselt kaasahaarava lugemisega. Enam pakkus huvi ajalool põhinev osa, mis vaatamata süngetele sündmustele hinge läks.
Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“ (2017)
Lea lugemiselamus:
Selle raamatu puhul on raske öelda, kas see on rohkem perekonnast ja sõprusest või mägedest. Mäed kujundavad nii pere- kui sõprussuhteid selles loos, mida lugedes oli väga lihtne mõelda ennast selle karmi, kuid imelise Itaalia mäestike looduse sisse. Selles raamatus on rahu, mille inimene leiab kesk mägesid, esiisadele omases eluviisist, millest lahti lasta on raske. Väga nauditav lugemiselamus ka mägedekaugele inimesele.
Tänapäeva kirjastuse Punase raamatu sarjast 2017.a
Ursula luges humoorikat lugu:
Loen alati kadeduse ja isuga lugusid inimestest, kes on julgenud oma elus teha suuri muutuseid. „Üle sidrunite” on kindlasti selline lugu. Autor on kirja pannud oma perekonna loo, kuidas nad abikaasaga ühel hetkel võtsid vastu otsuse loobuda oma elust ja karjäärist Londonis, ostsid Andaluusias peaaegu hüljatud paigas vana talukoha ning asusid sinna elama. Selleks, et niisuguste muutuste ja katsumustega toime tulla, peab olema inimestel hea huumorimeel ning eneseiroonia ja muidugi paistab see raamatust hästi välja. Millised võlud ja murekohad on sellises kohas elamisel ning mis on lõpuks tähtsamad – kas suurlinna kiirus ja mugavused või kulgemine keerulistes oludes paradiisis, seda saab juba raamatust ise lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar