Rosa Montero "Oht olla täie mõistuse juures"

Arvan, et paljud inimesed on elu jooksul korraks mõelnud, kui lähestikku asetsevad “nupud”, mis käivitavad geniaalsuse ja/või hullumeelsuse. Oma raamatus “Oht olla täie mõistuse juures” analüüsib Rosa Montero loomeinimesi, nende vaimset seisundit ning vajadust topeltidentiteedi ja varjunimede järele. Autor tugineb tuntud kirjanike elulugudele, neuroteadlaste uuringutele ja isiklikele kogemustele. Minu jaoks on see üsna pilla-palla raamat, mida ei oska ühegi žanri alla liigitada, mis ei ole ka tõsiseltvõetav teadusuuring, kuid lugeda on põnev. Kuna kirjeldatakse väga-väga isiklikke seiku kuulsate kirjameeste elust, teeb see raamat “Kroonikale” silmad ette küll. Kõikide raamatus esitatud väidete ja kirjaniku järeldustega ei pruugi igaüks nõustuda, aga mõtlemisainet pakub see teos kuhjaga.

“Mõistagi tabavad sind uued paanikahood, minu puhul aina suurema vahega, ning aasta või pooleteise möödudes saad sa oma elu enam-vähem tagasi. Kuni järgmise sünge korrani. Tolleaegses Hispaanias ja minu tagasihoidlikus ühiskonnaklassis ei kaalunud ei mu vanemad ega ma ise psühhiaatri vastuvõtule minemist. Sain kõigist kolmest kiisiperioodist omal käel jagu, ühtainsatki rahustit võtmata, asjaolu, millest mul on kahju (elagu keemia!). Küll aga otsustasin ma pärast esimesi õudusi minna ülikooli psühholoogiat õppima, et proovida mõista, mis minuga toimus. Aja jooksul olen aru saanud, et seda teeb enamik psühholoogidest ja suur osa psühhiaatritest: nad hakkavad elukutselisteks, kuna peavad end hulluks. Mis pole iseenesest tingimata negatiivne, sest see tagab ainulaadse osavõtlikkuse patsientide suhtes.”

“Kuid oma absurdsuse ja grotesksuse poolest jääb minu lemmikpetiseks see võrratu viipekeeletõlgina esinenud mees, keda me kõik 2013. aasta 10. detsembril Lõuna- Aafrika Vabariigi legendaarse liidri Nelson Mandela mälestusteenistusel näha saime. Sowetos toimunud tseremoonial olid kohal Obama, Sarkozy, Kofi Annan, Bill ja Hillary Clinton, David Cameron… Ehk siis maailma presidentide, ekspresidentide ja ÜRO koorekiht. Tundide kaupa tõlkis üks äärmiselt tõsine tumedanahaline ja laitmatult ülikonda riietatud Thamsanqa Dyantyi nimeline mees tähtsate tegelaste sõnu viipekeelde ning tema pilti kuvati üle kogu planeedi: Obama räägib ja tema taga Thamsanqa, kes teeb kätega hüpnootilisi liigutusi; Sarkozy peab kõnet ja tema taga Thamsanqa, kes lehvitab elegantselt sõrmi, matusele vastava aupaklikkuse ja pidulikkusega. Tseremoonia läks toredasti korda, kui välja arvata see tühine asjaolu, et härra Dyantyil polnud viipekeelest vähimatki aimu ja ta tegi kätega suvalisi mittemidagiütlevaid käeliigutusi. Lõuna- Aafrika Vabariigi kurtide föderatsioon teavitas ametivõime sellest totrusest otsekohe, kuid mälestustseremoonia eest vastutavatel isikutel puudusid oskused selle olukorra lahendamiskeks, nad oletasid, et tegu on viipekeele mõne kohaliku variandiga või et mees ei mõistnud hästi inglise keelt, ega sundinud teda lahkuma au ja häbi ülemaailmselt eeslavalt. Pärast komejanti ütles Dyantyi, et kõik oli tingitud hallutsinatsioonidest. Ta oli ühe mõrva tõttu eeluurimise all ja tema peale olid kaevanud ka teised kurtide föderatsioonid (paistab, et viipekeel oli tema jaoks omamoodi kinnismõte). Nüüd meenuvad mulle mälupildid sellest hillitsetud ja pidulikust toimingust ning pean naerupisaraid pühkima. Usun, et ka Mandelale oleks see nalja teinud.”

“Keegi ei taipa, et mõni inimene kulutab tohutult energiat lihtsalt selleks, et olla normaalne,” ütles Albert Camus. Jah, väga nõus. Mõned peavad lakkamatu pingutusega intensiivsuse ja ilu poole püüdlema, et uskuda reaalsuse pettekujutlust. Et hoida püsti eksistentsi väetit harjumuspärasust. Et suuta igal hommikul tõusta, teostada need rutiinsed tegevused, millest Camus rääkis, jätkuvalt uskuda, et söömisel ja hingamisel on mingi mõte. Don Quijote ei näinud elul enam mõtet, kui ta oma rüütellike ideaalide unelusest- nende võimatuse tõttu (talle loobiti igal pool kaikaid kodaraisse)- loobus. Sancho, kes teda väga hästi tundis, üritas teda depressioonist välja aidata. Ka don Quijote oli suitsiidne, ja ma usun, et Cervantes teadis suurepäraselt, millest räägib. Nagu teadis ka Shakespeare, kes paneb Hamleti suhu ülikuulsa monoloogi sellest, kas on soovitatav end tappa või mitte.”