Lugemispäevik

Arvan, et paljud inimesed on elu jooksul korraks mõelnud, kui lähestikku asetsevad “nupud”, mis käivitavad geniaalsuse ja/või hullumeelsuse. Oma raamatus “Oht olla täie mõistuse juures” analüüsib Rosa Montero loomeinimesi, nende vaimset seisundit ning vajadust topeltidentiteedi ja varjunimede järele. Autor tugineb tuntud kirjanike elulugudele, neuroteadlaste uuringutele ja isiklikele kogemustele. Minu jaoks on see üsna pilla-palla raamat, mida ei oska ühegi žanri alla liigitada, mis ei ole ka tõsiseltvõetav teadusuuring, kuid lugeda on põnev. Kuna kirjeldatakse väga-väga isiklikke seiku kuulsate kirjameeste elust, teeb see raamat “Kroonikale” silmad ette küll. Kõikide raamatus esitatud väidete ja kirjaniku järeldustega ei pruugi igaüks nõustuda, aga mõtlemisainet pakub see teos kuhjaga. “Mõistagi tabavad sind uued paanikahood, minu puhul aina suurema vahega, ning aasta või pooleteise möödudes saad sa oma elu enam-vähem tagasi. Kuni järgmise sünge korrani. Tolleaegses Hispaanias ja minu...

“Lõpmatus papüürusroos” on kahe doktorikraadiga noore hispaanlanna ajalooline teos kirjasõna ajaloost aegade algusest tänapäevani. Olen lugenud päris palju kuivi ja faktipõhiseid ajalooraamatuid, kuid see on teistsugune. Kirja on ta pandud hoogsas kaasaegses stiilis ning mõjudes kuidagi väga ärksana, loed seda nagu põnevikku. Muidugi põhineb teos faktidel ning sellele on eelnenud ülipõhjalik uurimistöö, kuid sekka on lisatud ka hulgaliselt müüte ning väljakaevamistel põhinevaid uusimaid hüpoteese. Väga vahva, et samapalju, kui raamatutest, on juttu ka raamatukogudest. See on üks parimaid raamatuid, mida sel aastal lugenud olen ning loodetavasti leiab ta peagi koha ka minu koduses raamaturiiulis. Soovitan soojalt! “Raamatukogu viis ellu parima osa Aleksandri unistusest: universaalsuse,teadmisjanu, ebatavalise soovi kõike kokku sulatada. Aleksandria riiulitel olid piirid kustutatud, seal elasid viimaks ometi rahumeelselt koos kreeklaste, juutide, egiptlaste, pärslaste ja indialaste sõn...

  Terra Alta on provints Kataloonias, kus elu kulgeb üsna rahulikult ja turvaliselt. Kuid ühtäkki raputab kogu Terra Altat erakordselt julm mõrv – piinarikkalt tapetakse kohaliku suurfirma eakad omanikud. Mõrvarid on kadunud kui tina tuhka ning peagi jookseb hoogsalt alanud mõrvajuurdlus tupikusse. See ei anna rahu aga Barcelonast Terra Altasse kolinud politseinikule Melchor Marinile, kes kolleegide ja ülemuste vastuseisus hoolimata jäärapäiselt juurdlust jätkata soovib. Mõrvajuurdlus vaheldub raamatus Melchori minevikukirjeldustega, mis leebelt öeldes on üsna värvikad. Tema enda päritolu ja minevikuteod ning käimasolev uurimine panevad nii mõnelgi korral teda mõtlema, kust jookseb siiski piir õigluse ja õiguse vahel. Melchori visadus viib süüdlaste leidmiseni, kuid ometi ei ole lõpplahendus lihtne: mängus on nii kadedus, alandus, kui ka kättemaks. Javier Cercas on üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, kellelt eesti keeles on varem ilmunud ka romaanid „S...

„Isamaa“ on lugu kahest  perekonnast, kelle sõpruse lõhub baski terrorirühmituse ETA tegevus nende kodulinnas.  Raamatu algus viib meid aastasse 2011 – ETA on teatanud, et lõpetab täielikult vägivallateod ning üks peategelastest, vanaproua Bittori, läheb tagasi oma kodulinna, kust on ta aastaid varem pidanud peale oma abikaasa jõhkrat mõrva ära kolima. Tema tagasipöördumine ei jää linnakeses märkamata ning tegu äratab palju mälestusi. On vaid aja küsimus, mil kahe varem lähedase perekonna liikmed taas üksteisega kohtuvad. Tegu on väga inimliku looga, mille keskmes on armastus – armastus abikaasa, laste ning rahvuse ja isamaa vastu. Ja nagu armastusest võib saada vihkamine, muutuvad siingi esialgsed tunded ja tõekspidamised: sõbrannad hakkavad üksteist põlgama, lapsed eemalduvad vanematest, isamaa eest võitlejast saab terrorist. Kuid aeg annab arutust – muutuvad olukorrad, muutuvad tõekspidamised. Ja nii lööb kõikuma ka vanglakaristust kandva terroristi usk oma organisatsi...

Mõne kirjaniku raamatutega on juba kord nii, et iga uue raamatu sisututvustust lugemata tead, et tegu on raamatuga, mida ilmtingimata lugema peab ning milles pettuda ei tule. Nii on minul ka kõigi Carlos Ruiz Zafóni raamatutega.   Minu armastus tema raamatute vastu sai alguse Barcelona-sarja raamatutega („Tuule vari”, „Ingli mäng”, „Taeva vang” ja „Vaimude labürint”), mis meeldisid mulle niivõrd, et ka ise Barcelonas reisil käisin. 2019.aastal ilmus eesti keeles Carlos Ruiz Zafóni juba 1994.aastal hispaania keeles ilmunud noorteromaan „Kesköö palee“, mille tegevus toimub 1932.aastal Kalkutas. Raamatu peategelasteks on kaheksa noort, kes nelja maikuu päeva jooksul teevad läbi seiklused, mille mõjud jäävad neid saatma kogu elu. Nagu Zafóni romaanides ikka, leidub selleski raamatus tubli annus müstikat ja salapära ning raamatut lugedes valdas mind pidevalt dilemma – kas lugeda edasi, sest raamat on nii põnev või hoopiski lugeda korraga vähem, et hea raamat nii kiiresti läbi ei...

See on üks hämmastav raamat, milles ei juhtu suurt midagi, kuid mis haarab lugeja endasse juba esimestest lehekülgedest. „Talv Lissabonis” on pianisti Santiago Biralbo ja Ameerika kunstismugeldaja Malcolmiga abielus oleva Lucrecia vaheline armastuslugu. Selline kolmnurkne lugu igatsusest ja armastusest raamatu algusest lõpuni. Kui röövitud on kallihinnaline Cézanne’i maal, millest Biralbo midagi ei tea, algab ohtlik tagaajamine läbi San Sebastiáni, Lissaboni ja Madriidi. See osa raamatust on tempokas nagu põnevik. Kuid enamik loost kulgeb siiski aeglases ja lausa unenäolises tempos. Kui tihtipeale mõjuvad pikad kirjeldused igavalt ja tüütultki, siis selles romaanis maalib kirjanik lugeja silme ette kogu olustiku ja sündmused lausa käegakatsutavaks. Ja sa mitte ainult ei näe seda lugu nagu filmi, vaid ka kuuled. Sest tõepoolest hetkel ei meenugi varem loetust, et keegi muusikat nii hästi kirjeldada oleks osanud, et helid kogu lugemise vältel kõvu kõlama oleksid jäänud. See pilte ...

Enne selle postituse kirjutamist avastasin üllatusega, et meie lugemissoovituste blogis ei olegi ühtki Carlos Ruiz Zafón raamatut soovitatud. Üllatusega sellepärast, et "Uduprints" on viies Zafóni eesti keelde tõlgitud raamat ning kõigile, kes tema varasemaid raamatuid lugenud, tunduvad need väga meeldinud olevat. "Uduprints" on tegelikult kirjaniku esimene  romaan ja  ilmus aastal 1992. Tegu on noorteromaaniga, kuid kirjaniku sõnul on ta alati proovinud kirjutada raamatuid, mis köidaksid igas eas lugejaid. Romaani peategelaseks on kolmeteistkümneaastane Max ning tegevustik leiab aset Hispaanias aastal 1943. Maxi isa on otsustanud perekonnaga linnast ja sõjast eemale kolida ning nende uueks elukohaks saab väikelinn Atlandi ookeani kaldal. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib t...