Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Eesti omaelulookirjanduse grand old man Tõnu Õnnepalu on meie silme all noormehest pensionäriks kasvanud. Nagu alati, on hea tema jutustamistempos kulgeda ja vahepeal oma elu üle mõtteid mõlgutada, rõõmustada hästi sõnastatud kokkulangevuste üle ja avastada uut: “Jänes lebas ahjupotis nagu kirstus.” :)

Võib vist öelda, et “vana hea” Tõnu Õnnepalu kolis Jõgevale ja avastab uusi vaateid. “Lihtsalt elan siin, nagu ma igal pool olen elanud: reisijana. Aga mul ei oleks sellest midagi, kui see osutuks mu viimaseks peatuseks. Olen seda paika armastama hakanud.”

Ikka see vanadus. “Vanaks saame peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kergesti.”On välja kujunenud “päevadest läbimineku metoodika.”

Õnnepalu maalib pilte, kurvastab vananemise üle, on veidi isegi pettunud, vahelduvad üksiolekutahtmine ja -mittetahtmine. Kui pole elukaaslast, sõpru ega lapsi, on hallinedes raske leppida tühjusega enda ümber.

Peategelane kasutab tüdimuse raviks kolimist Eesti ühest kohast teise, siis on üürikeseks jälle põnev. Järjest lühemaks muutuvad need kolimisvahed ja kiiremaks elevuse ja tülpimuse karussell.

Raamatu moodustab ühe talve päevik ja kevadel, ennäe, on ta juba uude kohta kolinud.

Soovitab Leelo