Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Brigitta Davidjants on 1983. aastal sündinud eesti- armeenia- läti juurtega muusik, õppejõud, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik. Tema autobiograafiline jutukogumik räägib lapsepõlvest ja suurekssaamisest 1980.- 90.- aastate Tallinnas, Bakuu armeenlaste kogukonnast ning aserite- armeenlaste omavahelistest suhtesõlmedest. Lisaks mõned jutud ka hilisemast täiskasvanuelust ja emaksolemisest. Jutustused kirjeldavad ajastut ja olustikku, aga eelkõige on fookuses ikka inimesed. Ootamatult soojad ja südamlikud lood (enamiku Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunutega võrreldes), mis mõjuvad kuidagi väga positiivselt. Eriti lahedaks teeb lugemise see, et Davidjants on vaadelnud pea kõike minevikus toimunut- nii raskeid ja keerulisi olukordi kui absurdseid sündmusi- läbi huumoriprisma.

„Isa oli papa Ašotiga lähedasem kui oma emaga. Vanaisa oli noorest peast tahtnud ülikooli minna. Ent aeg oli vaene ja raha oli vaja, et peret toita. „Peaasi, et lapsed pääsevad teise keskkonda,” tavatses ta öelda ja saatis ülikooli oma pojad. Aga mitte Bakuusse, vaid Jerevani, kus armeenlased peaaegu ausalt sisse said astuda. Emale see mõte ei meeldinud, et pojad kaugele ära lähevad. Nii ta aina kannatas. Istus söögilaua taga, kui korraga puhkes nutma. „Mis juhtus, Annakene?” kohkus mees. „Mida ta sööb seal?” ulgus ema. „Ta on meil selline filosoof, kuidas ta on seal vihma käes!” „Mis vihma?” ärritus Ašot. „Jerevanis on palju kuivem, merd ei ole ju!” Anna heitis abikaasale hävitava pilgu.”

„Öised tuurid viisid jumal teab kuhu. Eriti kui vanemad talumatult närvidele käisid. Tänavatele uitama, teiste endasuguste sekka. Loomulikult vanalinna, räämas ja kooruvasse, romantilisse, iga nurga peal varitsemas seiklus. Lihtsalt ema ei saanud aru. Ja üldse, miks peab laste peale karjuma, mõtlesin siis. Rääkigu normaalselt!" Aga nüüd olen ma nelikümmend üks, mu vanim laps on ise neliteist, ja vanalinn on nagu mingi kõle Legoland. Ükski mu laps ei kibele sinna – või üldse vabatahtlikult kodust välja. Ja üks asi, mida ma iial poleks uskunud- ka mina oskan vajadusel laste peale karjuda. Sugugi mitte temast halvemini.”