Lugemispäevik

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...

Brigitta Davidjants on 1983. aastal sündinud eesti- armeenia- läti juurtega muusik, õppejõud, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik. Tema autobiograafiline jutukogumik räägib lapsepõlvest ja suurekssaamisest 1980.- 90.- aastate Tallinnas, Bakuu armeenlaste kogukonnast ning aserite- armeenlaste omavahelistest suhtesõlmedest. Lisaks mõned jutud ka hilisemast täiskasvanuelust ja emaksolemisest. Jutustused kirjeldavad ajastut ja olustikku, aga eelkõige on fookuses ikka inimesed. Ootamatult soojad ja südamlikud lood (enamiku Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunutega võrreldes), mis mõjuvad kuidagi väga positiivselt. Eriti lahedaks teeb lugemise see, et Davidjants on vaadelnud pea kõike minevikus toimunut- nii raskeid ja keerulisi olukordi kui absurdseid sündmusi- läbi huumoriprisma. „Isa oli papa Ašotiga lähedasem kui oma emaga. Vanaisa oli noorest peast tahtnud ülikooli minna. Ent aeg oli vaene ja raha oli vaja, et peret toita. „Peaasi, et lapsed pääsevad teise keskkonda,” tavatses ta öelda ja saa...

  Julmi sündmuseid kujutav romaan sõjast, kaotustest ja magusvalusast armastusest, mis kujutab armeenlaste kannatusi. Lugu, mis  inspireeritud reaalsetest I Maailmasõja ajal toimunud ajaloosündmustest.  1,5 miljoni armeenlase massimõrv Süüria kõrbetes, mis teostati Ottomanide valitsuse nõudel ja armee poolt, on sündmus, mida Türgi riik tänase päevani eitab. Autor Chris Bohjalian on ise Armeenia juurtega Ameerika kirjanik. Paljudes kaasaegsetes romaanides kasutatakse kahe süzeeliini võtet, kus peategelane kaevub enda perekonna minevikku, mis peidab endas sageli dramaatilisi sündmusi ja elukäike, nii ka selles teoses.  Laura Petrosian on New Yorgi kirjanik, kes avastab kogemata ajalehes olevalt fotolt, mis reklaamib näitust ühes Bostoni muuseumis, et tema vanaema elas üle Armeenia genotsiidi ning sellest saab alguse Laura suguvõsauurimse teekond.  1915.aastal saabuvad Elizabeth Endicott ja tema isa vabatahtlike konvoi koosseisus Süüriasse Alepposse. Nende eesmärgi...