Otse põhisisu juurde

Parimad raamatud 2025: Eesti kirjandus

Urmas Vadi “Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!”
Tiina K. nautis näidendeid:

Näidendikogumik sisaldab kuut kirjandusloolist näidendit. Kogumik on puhas klassikaline Vadi – reaalsus ja absurd on nii tihedalt põimunud, et piiri nende vahel polegi mõtet otsida. Omavahel saavad kokku tegelased, kes päriselus kunagi kohtuda ei saaks. Näiteks Raja Teele, “Libahundi” Tiina ja Polkovniku lesk.

Vadi jaoks ei ole üksi suurkuju nii püha, et temast ei võiks huumori ja absurdivõtmes kirjutada. Vastupidi, ta lammutab müüte, naeruvääristab olukordi ja nähtusi olles samal ajal valusalt inimlik ning oma tegelaste suhtes sõbralik. Lemmikuna nimetaksin näidendit „"Kus sa oled, Juhan Liiv?" Juhan Liivil on meie teadvuses kindel kuvand – melanhoolne, vaimselt habras. Näidendi Liiv on sootuks teistsugune – tavaline inimene, kes elab hullumeelsel ajal ja inimeste keskel, kes ta hulluks ajavad. Sümboliseerib pisut praegust aega, kus kõike saab mõõta praktilise kasuga. Kunstnikult ja luuletajalt võib meie ajal ikka küsida, et „kas sa päris tööd ka teed?“. Paralleeli saab tuua näidendist: poja sügavmõttelise luulerea peale „must lagi on meie toal“ toriseb tema isa vaid: „ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!“.

Kuna paralleele on teoses palju, sobib see täielikuks nautimiseks pisut eesti kirjandust tundvale inimesele.


Mehis Heinsaar „Eesti keelde sukelduja”
Külli luges lühijutte:

Mehis Heinsaare uus raamat „Eesti keelde sukelduja” koondab eri aegadel kirjutatud ja ka varem ilmunud lühijutte ja novelle, millest kuus on täiesti uued. Seega oli raamatu lugemine kohati nagu liuglev selili ujumine tuttavates vetes, aga Mehis Heinsaare loomingu eripärasid arvestades peab olema valmis ka kummalisteks rännakuteks. Kasvõi kui plaanid trikoo kaenlas supelranda ujuma minna, aga võid ühel hetkel vee alt välja tulla hoopis madalas rohtunud ojas. Rohelise rüüga ja krooksudes. Umbes samamoodi raamat argipäevast sind korraks üles tõstabki ja Mehis Heinsaare maastikele ja huvitavate tegelaste ellu ja hoovi peale viib.


Mika Keränen “Saunarahu : saunakiri aastast 2024”
Ursula soovitab hea tuju raamatut:

Kuidagi on läinud nii, et sauna usku pole mind elu jooksul suudetud keerata, aga Mika Keräneni fänn olen küll ja seetõttu on loogiline, et kui Mika kirjutab, siis peab lugema. Ja mõnus on lugeda kui autor kirjutab millestki, mida ta ise väga armastab.
Saunarahu raamat sisaldab ülevaadet Mika ühe aasta jooksul tehtud saunakülastustest siin oma koduümbruses Tartus ja Lõuna-Eestis ning ka Soomes erinevaid piirkondi külastades. Korra lipsas veel paar naaberriiki läbi. Ükskõik, kus Mika viibis, proovis ta leida mõne sauna, mida omal nahal katsetada. Raamatus räägibki ta endale omaselt muhedas keeles erinevate saunade kogemusest, muljetest, kommetest, inimestest, keda ta neis saunades kohtas, keda kõnetas või keda niisama kõrvalt jälgis ja omi mõtteid nende kohta veeretas. Väga kerge-helge raamat, mida enne und (või äkki enne sauna) mõni lehekülg lugeda ja siis rahus jälle oma tegemistega edasi minna. Hea tuju raamat nagu on ka raamatu tutvustuses välja toodud.


Paul Piik „Üherealised“
Küllit pani muigama:

Paul Piigi „Üherealised“ on mõnus kiire (mini)kirjanduslik vahepala kõigele argisele – kasvõi lumerookimisele ja koosolekutele. Pisike nunnu kollane raamat meenutab C-vitamiini ja seda ta tegelikult ongi. Mõni väike annus paneb juba lõbusalt muigama ja on mõnusaks virgutuseks. Võib-olla polekski see raamat mulle kätte juhtunud kui autor oleks teine olnud, sest sarnast lühivormi on ennegi palju nähtud ja näeb sotsiaalmeedias veel ja veel. Kuid Kinoteatri ja vendade Piikide fännina olen valmis tarbima ära kõik nende loodud kirjanduslikud ja lavastuslikud vitamiinikuurid.


Kristiina Ehin “Südametammide taga”
Ursulat paelus:

Kuigi see raamat on juba väga palju tähelepanu saanud, tahaksin selle ikkagi veel välja tuua. Ehin kirjutab proosat harvem, aga tema ilmakate kujundite ja keelekasutuse tõttu on seda alati väga nauditav lugeda. „Südametammide taga“ segu väga realistlikust argielust, veidi isegi päeviku formaadis igapäevategemistest, mida saadab pidev sisekaemus, kuidas jagada end oma soovide ja kõigi teiste pereliikmete soovide vahel nii, et iseennast sinna ära ei kaotaks. Kui Kristiinat meedias jälgida, siis tundub, et tema päevi saadabki vaid looming, kuid läbi selle raamatu saab hea võimaluse piiluda tema argipäeva, mis alati ei olegi nii õhkõrn ja lendlev nagu ta ise näib. Ühelt poolt on raamat üsna isiklik ja teisalt jällegi nii mahlases ja humoorikas ilukirjanduslikus tekstis, et lust lugeda.


Evelin Ojamets “Napoli ei lase üksindust tunda : minu 20 aastat Napoli rännakuid – Goethest Ferranteni, vihmast päikeseni”
Leelo reisis raamatu seltsis:

Rakveres kasvanud ja koolis käinud Evelin Ojamets kirjutas südamliku reisikirja “Napoli ei lase üksindust tunda : minu 20 aastat Napoli rännakuid – Goethest Ferranteni, vihmast päikeseni” oma armastusest Itaalia ja itaallaste vastu. Saab nutta ja naerda.


Carolina Pihelgas „Lõikejoon“
Küllit kõnetas:

Carolina Pihelgase „Lõikejoon“ilmus juba tegelikult üle-eelmisel aastal Loomingu Raamatukogu sarjas, kuid ilmus uues kuues ka 2025. aastal. Üsna õhuke raamat on väga ilusas keeles, suurtest ja valusatest teemadest. On loodusest, liblikatest ja olmest. Aga ka sõjast– nii endas, lähedastega ja maailmaga.


Andrus Kivirähk “Eesti rahva uued jutud”
Leelo luges naksakaid jutte:

Võetud mõni rahvajutt ja seda tänapäevaga uues suunas täiendatud. Lühikesed jutud olid naksakamad kui Kivirähki samal põhimõttel kirjutatud romaan “Lend Kuule”.



Indrek Koff “Ära oota midagi”
Leelole meeldis:

Mälestused oma vanaisast, sissevaade nõukogude aega paralleelselt igatsusega oma lemmikvanaisa järele, keda enam ei ole.




Kommentaarid