Tõnu Õnnepalu "Tööpäev"

On raamatuid, mis viivad meid kaugele - ajaloo sügavustesse, võõrastele maadele, fantaasiamaailmadesse. Ja siis on raamatuid, mis teevad hoopis vastupidist - need toovad meid meie oma argipäevale niivõrd lähedale, et alles nüüd hakkame seda justkui esimest korda tõeliselt nägema. Tõnu Õnnepalu uus romaan "Tööpäev" kuulub kindasti viimaste hulka.

Raamatu tegevus toimub Hõbekuuse puukoolis - kohas, kus kasvatatakse istikuid, torgatakse mulda taimi, juuritakse neid müügiks jälle välja, töötatakse labidate ja masinatega ning veedetakse päevi pauside ja lõunatundide rütmis. Esmapilgul võib tunduda, et kõigest sellest pole suurt midagi kirjutada, sest on ju seal tehtav töö nagu töö ikka, seesama rutiin kordub päevast päeva. Aeg venib ja kaob korraga, nagu raamatu tutvustuses tabavalt öeldakse. 

Raamatut lugedes aga selgub, et see ei räägigi tegelikult üksnes puukoolist, vaid hoopis meist endist. Autor oskab näidata, kuidas on meie kõigi töömaailm täis omamoodi absurdi, mida argipäeva sees olles ise ehk enam ei märkagi. Õnnepalu toob selle kõik muheda huumoriga esile. Tulemuseks on tekst, mis paneb naeratama, aga jätab ka mõtlema, kui palju tuttavat sealt vastu vaatab ja seda sõltumata sellest, kus mööduvad meie endi tööpäevad.

"Tööpäeva" puhul pole tegemist kõrvalseisja eemalt nähtud tähelepanekutega - Õnnepalu töötas ise viis aastat puukoolis ja seal kogetu vormistas ta muhedaks looks. 

Raamat ilmus kirjastuselt Varrak, tähistades kirjastuse 35. tegevusaastat.