Lugemispäevik

 Võtsin Krossi raamatu tutvumiseks kätte, et veidi sirvida ja seejärel otsustada, kas tahan seda lugeda. Lugesin veidike algusest- mingi jama. Lugesin veid kaugemalt- eneseabiõpik? Ja kolmas juhuslik lõik- väga ilusas keeles edasi antud tohutu kurbus lõi mu pahviks. Lugesin raamatu läbi. Romaani peategelane on Rasmus Laas, kelle elukäigust läbi 35 aasta see lugu räägib. Jutustab Rasmuse eneseotsingutest, rahamaailmast ja kolmest erinevast armastusest. Räägib kaotusest ja leinast ning vastuste otsimisest ja leidmisest üksinda saarel elades. Läbiv teema on siiski armastus. Kas see on autobiograafia? Paralleelid Märten Krossi eluga on täiesti olemas. Jääb vaid imetleda tema julgust igasugustest arvamustest ja arvajatest mitte hoolida ning oma hing lugejate ees täiesti alasti kiskuda. Ilus ja aus lugemine. Kaunis eesti keeles kirja pandud. “See, kuhu ma olin teel, oli pikk tühjus. Sa pidid olema seal nii kaua ja nii pagana pikalt, ma teadsin, oli vaja kuulata vaikust, lihtsalt olla ja...

Suviseks ajaviitmiseks sobib üks põnev krimiteos nagu „rusikas silmaauku“. Selle žanri puhul on vägivaldse sisuga võrdlus ehk isegi asjakohane 😊 „Sünge saar“ on uue krimisarja esimene raamat. Tegevus toimub Šotimaal Orkney saarestikus. Kirjeldused kerivad silme ette kohe tuntud Shetlandi krimisarja ja sealsed maastikud – sünge, ilus, salapärane ja pika ajalooga. Tüüpilisele krimisarjale kohaselt peab juhtumiga tegeleval peategelasel olema küljes mõni kiiks ning vaevama mitmesugused isiklikud mured. Nii ka siin. Sedakorda on peategelane nooremapoolne naine, oma kodukohta tagasipöördunud ajakirjanik Freya. Tema mured ja hädad on seotud autistlike kalduvustega, mis ühest küljest aitavad märgata asju, mida teised tähele ei pane kuid teisest küljest ei tule sugugi kasuks inimestega suhtlemisel ja läbisaamisel. Konfliktid on vältimatud. Huvitav, et päris sageli on krimilugude keskmes samaväärselt detektiividega hoopis ajakirjanikud täites justkui sama ülesannet mõnikord lausa konkureerides....

Üks imeline lugu sellest, mida tähendab olla teistsugune.  Kui sa arvad, et su uued naabrid on veidi imelikud… siis oot kuni kohtud perekond Õõvikutega! Sabine Bohlmanni fantaasiarohkes raamatus „Tere tulemast Õõvikute juurde!“ kolivad Ottiliele uued naabrid, kes osutuvad mitte just kõige igapäevasemaks perekonnaks. Õõvikute peres on liikmeid igast maailma äärest ja veel kaugemaltki: vanaisa Õõviku-taat on metsavaim, ema Olga on pudelivaim, isa Holger on haldjas ning lapsed on kõik omaette eriskummalised – dilldap Muu, libahunt Hundu ja vaim Viuh. Aga Õõvikud ei ole siin lihtsalt seiklusteks. Nad on Udu linnast pärit teistsugused olendid, kes on läbinud range väljaõppe Teistsuguste Olendite Instituudis, et õppida, kuidas muutuda „normaalseks“, et nad saaksid elada inimeste seas ilma hirmu, paanika või eelarvamusteta. Kuid neil hoitakse pidevalt silma peal! Koos Õõviku-perekonnaga kolis siise ka instituudi salakuulaja vares, kes kraaksub iga kord, kui neid nimetatakse imelikuks või ...

Tiiu Kitsiku kõige värskem raamat on taas üks mõnus lugemine just väiksematele raamatusõpradele.  "Vennad" on suviselt tore lugu pere ühisest väljasõidust ja vendade vahelisest väikesest jagelemisest. Kuigi suvel on aja veetmiseks võimaluste valik lõputu, on siiski tore, et ei ole kadunud lihtsate asjade võlu - mererand ja lutsu viskamine, põnevate kivide otsimine, toki otsas küpsetatud vahukomm ning ema-isa vahel telgis magamine. Ja isegi kui vennaga võib vahel minna jagelemiseks, on ta ikkagi omast käest võtta tore kaaslane iga ettevõtmise juures. Koos seiklustelt koju jõudes jätkub mängu alati veel pikemaks. Lugu ilmestavad ka erksavärvilised illustratsioonid, mis annavad hästi edasi suvist meeleolu. 

Raamatu peategelane Jetke ei tea oma täpset vanust – ta ei tea, millal ta sünnipäev on. Ise arvab, et on umbes kaheksa või üheksa aastat vana. Ajalehest loeb ta, et kool hakkab viie nädala ja kolme päeva pärast. Tüdruk ei käi koolis, ta ei tohi oma aiast välja minna. Tema ema on Nutsmore`i linnapea ja isa laekur. Misjaoks on olemas inimesed? See küsimus vaevab Jetket. Kuulsuse pärast! Ütleb Jetke ema, Nutsmore´i linnapea. Raha pärast! Ütleb Jetke isa, linna laekur. Tüdruk otsustab minna väja maailma, et oma küsimusele vastus saada. Seal kohtub ta Harry Flauersi ja tema tädi Paulinega, kes on linna raamatukoguhoidja. Paulinel on eriline anne raamatud ja lugejad kokku klapitada. Ulatada õigele inimesele õigel ajal õige raamatu ja üelda ,,Vaat see!” Saab sõbraks Osmundi ja Ferni perega, mäger Bobiga. Jetke on kindel, et inimesed on olemas palju tähtsamate asjade jaoks kui see, et neilt raha saada ja neile kuulus olla. Harry kuulas teda päriselt, mis oli uus kogemus, lohutas kui vaja, tema...

  Kokkuvõttes on see ühe kohtumise lugu, mis on kirja pandud prantslaslikult elegantselt, kus oma osa on ka raamatutel ja kassidel, aga kõige rohkem naiste käekotil, mille Pariisi raamatupoe omanik Laurent ühel hommikul tänavalt leiab. Teadmata midagi koti omanikust, kes samal ajal haiglas koomas lamab, hakkab mees koti sisu uurima ning kild killu haaval pilti kokku panema, et väärtuslik leid tagastada. Mida rohkem ta naise kohta teada saab, seda rohkem hakkab too talle meeldima, ent jõudes eesmärgini, taandab ennast diskreetselt ning nüüd on teatepulk Laure käes, et salapärane heategija üles leida. Prantsuse kirjanik Antoine Laurain on ajakirjanik ja antiigikoguja, kes on saanud oma romaanide eest auhindu, kaasaarvatud raamatu „Punase märkmikuga naine“ eest. Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Presidendi kaabu“, mille kohta saab samuti lugeda 2020.aastal tehtud blogipostitust. Eesti Raamat, 2020

„Viini muusa” on romaan Alma Mahlerist, tema kujunemisloost ning abielust helilooja Gustav Mahleriga. Saame teada, kui suuri kannatusi valmistas Almale loobumine enda heliloominguga tegelemisest abikaasa nimel ning noore naise abieluprobleemidest endast palju vanema kaasaga. Ei saa öelda, et see teos oleks eriline kirjanduslik šedööver, aga ta annab üsna põhjaliku ülevaate omaaegsest Viini seltskonna-, kunsti- ja muusikaelust. „Gustav ei lasknud end katkestada.”Sulle võlgnen ma kõik, mis ma olen. Ma imetlen sinu ilu, sinu tarkust, seda, kuidas sa mõistad minu muusikat. Ilma sinuta poleks mul jätkunud julgust kirjutada viiendat ja kaheksandat ega ka mitte „Laulu maast”. Sa oled alati olnud minu muusa, esimesest päevast peale.”” Saatesõnas ütleb autor: „Alma Mahleri elu oli nii rikas, et selles romaanis olen jutustanud vaid tema esimesest abielust Gustav Mahleriga ja tema elust kolmekümnenda eluaastani. Pärast Mahleri surma oli Almal teisigi suhteid ja ta oli veel kaks korda abielus, iga...