Lugemispäevik

Eesti omaelulookirjanduse grand old man Tõnu Õnnepalu on meie silme all noormehest pensionäriks kasvanud. Nagu alati, on hea tema jutustamistempos kulgeda ja vahepeal oma elu üle mõtteid mõlgutada, rõõmustada hästi sõnastatud kokkulangevuste üle ja avastada uut: “Jänes lebas ahjupotis nagu kirstus.” :) Võib vist öelda, et “vana hea” Tõnu Õnnepalu kolis Jõgevale ja avastab uusi vaateid. “Lihtsalt elan siin, nagu ma igal pool olen elanud: reisijana. Aga mul ei oleks sellest midagi, kui see osutuks mu viimaseks peatuseks. Olen seda paika armastama hakanud.” Ikka see vanadus. “Vanaks saame peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kergesti.”On välja kujunenud “päevadest läbimineku metoodika.” Õnnepalu maalib pilte, kurvastab vananemise üle, on veidi isegi pettunud, vahelduvad üksiolekutahtmine ja -mittetahtmine. Kui pole elukaaslast, sõpru ega lapsi, on hallinedes raske leppida tühjusega enda ümber. Peategelane kasutab tüdimuse raviks kolimist Eesti ühest kohast teis...

Contra on suurepäraselt tõlkinud originaalse ja kaasakiskuva läti bestselleri “Kalender on mu nimi”. Kalendrimüraka päevad on tegevust täis: kirjutada iga nädal kirikuõpetajale kiri olulisest sõnast oma elus, meelde jätta kogu kalendri nimepäevad, jälgida, kuidas maailm toimib, hoida silma peal sõprusel, kaitsta ja mõista vanu inimesi. Ta tuleb tõesti kõige sellega toime, ainult veidi ebaharilikul viisil. Raamatu tegelased on: Oskars, autistlik noormees, kes armus Nurgakohvikus ühte ilusasse tüdrukusse ja õppis pähe kõik kalendris olevad nimepäevad ema Klara, 80, armastav, hoolitsev, murelik, endine maamõõtja kirikuõpetaja Arvids, kes lubab Oskarsil avada kiriku majandushoones heategevusliku supiköögi koguduse ja inimkonna heaks Janina Neimane, fanaatiline kabatšokikasvataja sõber Otto, noor teadlane, teemadeks kliimamuutused ja kasvuhooneefekt, kõrivähk pensionär Maiga, koob, heegeldab, õmbleb, küpsetab, mängib klaverit pensionär Kalle, uhke, vaene, puujalaga, endine ajalehetoimetaja,...

  Rambo teab, et ta on teistsugune. Ta pole lihtsalt üks neist lastest, kes kergelt teiste hulka sulanduvad – ta on see rosin saias, mis alati silma paistab. Ta on kasvanud koos depressioonis emaga, kelle jaoks elu on liiga raske, et pojaga päriselt tegeleda. Koolis pole tal sõpru, aga vähemalt on seal midagi kindlat – soe lõunasöök, mingigi rutiin ja teraapiaseansid, mis on aidanud tal iseendaga hakkama saada. Siis algab suvevaheaeg. Terve suvi täielikus vabaduses kõlab ju hästi? Aga kui su elu tähendab üksindust, tühja külmkappi ja liiga palju aega oma mõtetega, siis pole see vabadus, vaid lõks. Ja siis viib ema ta elukaaslase Roti vanemate suvekodusse. Rambo arvab, et see on lihtsalt järjekordne suvi, järjekordne mees, järjekordne pettumus. Aga ta eksib. See suvi toob ta ellu inimesi, kes ei taha teda muuta, vaid lihtsalt märkavad teda. Kes näitavad talle, et kuuluvus ei tähenda sulandumist, see tähendab, et keegi hoolib. Raamat „Rambo“ on siiras ja südamlik lugu kasvamisest, ü...

  Matthew Costello ja Neil Richards on krimisarjas Cherringhami mõistatused välja andnud kaheksanda raamatu "Lumepimedus". Kui väljas on halb ilm ja tahaks midagi kerget, aga samas põnevat lugeda, tasub see raamat kindlasti kätte võtta.  Ühel pimedal talveõhtul Cherringhamis jääb lumetormis kadunuks hooldekodust lahkunud meesterahvas. Sealt edasi hargneb lahti lugu, millele otsivad lahendust kaks peategelast - veebidisainer Sarah Edwards ja pensionile jäänud mõrvarühma uurija Jack Brennen. Sarah ja Jack ei ole ametlikult palgatud juhtumit lahendama, aga kõik seoses hooldekodu ja kadunud meesterahvaga tundub väga kahtlane. Sellepärast otsustavad peategelased omal käel juhtumisse selgust tuua. Lugu saab lahenduse, leitakse nii mõrvar kui ka tema kaasabiline.

  Enne selle raamatu juurde asumist oleks hea lugeda ka Adamsoni eelmist raamatut „Sootuks teised saared. Krimilugu 18. sajandist“ (2023), kus tegevus saab alguse, kui Hiiumaal toimuvad tapatööd, mida adrakohtu assessoril, Randvere rüütlimõisa omanikul Johann (Hans) de Hiol tuleb asuda lahendama. Tsaarivalitsuse tähtsate ametnike sekkumine viitas poliitilistele mõrvadele, mille lahendamiseks tuli edasi liikuda nii Revalisse kui Sankt-Peterburgi.  Käesolevas raamatus on tegevus jõudnud aastasse 1764 ning eelmistest sündmustest on möödas neli aastat. Peategelane on asunud tööle kubermangukantseleisse ja elab oma noore naisega Revalis, kui saab ülesande jälgida ühe noore, sõjast naasnud ohvitseri meelsust. Olulised ajaloolised sündmused impeeriumi pealinnas, kus Schlüsselburgi kindluses hirmsa tapatöö käigus saab hukka seaduslik troonipärija ning millesse too noor ohvitser segatud on, kohustavad teda jällegi sinna sõitma. Kuna eelmise juhtumi lahendamisega on ta silma jäänud toll...

Nagu pealkiri reedab, siis tegevus toimub Tartus, augustis aastal 2024. Ühel vihmasel hommikul tööle sõites upub Ove auto tänaval sügavasse vette ning mootor seiskub. Hiljem saab ta kõne politseiuurijalt- selgub, et uputuse paigast on leitud laip ja kahtlustatakse, et see võis vette sattuda just nimelt Ove autost. Loomulikult ei jäta mees asja saatuse hooleks ja üritab välja selgitada, mis siis tegelikult juhtunud oli ja kust tapetud mees ilmunud oli. Uurimist toimetab ta koos ERR-is töötava Lotte Leega, kes veeuputuse ajal sündmuspaigas pildistama-filmima juhtus. Koos avastavad nad nii mõndagi hukkunud ettevõtja Paul Valdvere mineviku kohta. Nagu Eestis ikka, siis kõik on omavahel kuidagi seotud. Lõpplahendust ma ära ei arvanud, põnevust jagus raamatu lõpuni. Kiirelt loetav raamat, mida krimisõpradele kindlasti soovitada võib. Tegelikult ei pea ilmtingimata isegi krimisõber olema, sobib ka üleüldiselt eesti kirjanduse huvilisele.

Loomade ja inimestevahelisest  üksteisemõistmisest on palju kirjutatud. Enamasti on need lood seotud koerte, kasside või hobustega, kuid lugu kaheksajala ja inimese suhtest on päris ainulaadne.  Selle raamatu peategelaseks on hiiglaslik kaheksajalg Marcellus, kes on elanud Sowell Bay okeanaariumi akvaariumis 1299 päeva. Teine peategelane on keeruliste perekondlike sündmuste tagajärjel üksi jäänud, pensioniealine naisterahvas, Tova, kes on okeanaariumis koristajaks. Ta on seal juba päris kaua töötanud ning teab ja tunneb kõiki kalu ja muid mereelukaid väga hästi. Ent ühel hilisõhtul saab Tova oma koristusringi tehes suure üllatuse osaliseks, kui avastab Marcelluse saladuse ning sealt hakkabki lugu alles hargnema. Kõige muhedamad olid selles raamatus kaheksajalg Marcelluse arutlused elu ja  inimeste üle:  "Inimesed. Enamasti olete igavad ja kohmakad. Kuid aeg-ajalt suudate olla hämmastavalt nutikad olendid."  "Inimesed on ainus liik, kes moonutab tõde oma meelelah...