Lugemispäevik

Tiiu Kitsiku kõige värskem raamat on taas üks mõnus lugemine just väiksematele raamatusõpradele.  "Vennad" on suviselt tore lugu pere ühisest väljasõidust ja vendade vahelisest väikesest jagelemisest. Kuigi suvel on aja veetmiseks võimaluste valik lõputu, on siiski tore, et ei ole kadunud lihtsate asjade võlu - mererand ja lutsu viskamine, põnevate kivide otsimine, toki otsas küpsetatud vahukomm ning ema-isa vahel telgis magamine. Ja isegi kui vennaga võib vahel minna jagelemiseks, on ta ikkagi omast käest võtta tore kaaslane iga ettevõtmise juures. Koos seiklustelt koju jõudes jätkub mängu alati veel pikemaks. Lugu ilmestavad ka erksavärvilised illustratsioonid, mis annavad hästi edasi suvist meeleolu. 

Raamatu peategelane Jetke ei tea oma täpset vanust – ta ei tea, millal ta sünnipäev on. Ise arvab, et on umbes kaheksa või üheksa aastat vana. Ajalehest loeb ta, et kool hakkab viie nädala ja kolme päeva pärast. Tüdruk ei käi koolis, ta ei tohi oma aiast välja minna. Tema ema on Nutsmore`i linnapea ja isa laekur. Misjaoks on olemas inimesed? See küsimus vaevab Jetket. Kuulsuse pärast! Ütleb Jetke ema, Nutsmore´i linnapea. Raha pärast! Ütleb Jetke isa, linna laekur. Tüdruk otsustab minna väja maailma, et oma küsimusele vastus saada. Seal kohtub ta Harry Flauersi ja tema tädi Paulinega, kes on linna raamatukoguhoidja. Paulinel on eriline anne raamatud ja lugejad kokku klapitada. Ulatada õigele inimesele õigel ajal õige raamatu ja üelda ,,Vaat see!” Saab sõbraks Osmundi ja Ferni perega, mäger Bobiga. Jetke on kindel, et inimesed on olemas palju tähtsamate asjade jaoks kui see, et neilt raha saada ja neile kuulus olla. Harry kuulas teda päriselt, mis oli uus kogemus, lohutas kui vaja, tema...

  Kokkuvõttes on see ühe kohtumise lugu, mis on kirja pandud prantslaslikult elegantselt, kus oma osa on ka raamatutel ja kassidel, aga kõige rohkem naiste käekotil, mille Pariisi raamatupoe omanik Laurent ühel hommikul tänavalt leiab. Teadmata midagi koti omanikust, kes samal ajal haiglas koomas lamab, hakkab mees koti sisu uurima ning kild killu haaval pilti kokku panema, et väärtuslik leid tagastada. Mida rohkem ta naise kohta teada saab, seda rohkem hakkab too talle meeldima, ent jõudes eesmärgini, taandab ennast diskreetselt ning nüüd on teatepulk Laure käes, et salapärane heategija üles leida. Prantsuse kirjanik Antoine Laurain on ajakirjanik ja antiigikoguja, kes on saanud oma romaanide eest auhindu, kaasaarvatud raamatu „Punase märkmikuga naine“ eest. Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Presidendi kaabu“, mille kohta saab samuti lugeda 2020.aastal tehtud blogipostitust. Eesti Raamat, 2020

„Viini muusa” on romaan Alma Mahlerist, tema kujunemisloost ning abielust helilooja Gustav Mahleriga. Saame teada, kui suuri kannatusi valmistas Almale loobumine enda heliloominguga tegelemisest abikaasa nimel ning noore naise abieluprobleemidest endast palju vanema kaasaga. Ei saa öelda, et see teos oleks eriline kirjanduslik šedööver, aga ta annab üsna põhjaliku ülevaate omaaegsest Viini seltskonna-, kunsti- ja muusikaelust. „Gustav ei lasknud end katkestada.”Sulle võlgnen ma kõik, mis ma olen. Ma imetlen sinu ilu, sinu tarkust, seda, kuidas sa mõistad minu muusikat. Ilma sinuta poleks mul jätkunud julgust kirjutada viiendat ja kaheksandat ega ka mitte „Laulu maast”. Sa oled alati olnud minu muusa, esimesest päevast peale.”” Saatesõnas ütleb autor: „Alma Mahleri elu oli nii rikas, et selles romaanis olen jutustanud vaid tema esimesest abielust Gustav Mahleriga ja tema elust kolmekümnenda eluaastani. Pärast Mahleri surma oli Almal teisigi suhteid ja ta oli veel kaks korda abielus, iga...

 Timo Talviku "Sulid ja sulased" on fantaasiaromaan-ennemuistne põnevik, kus tegevus toimuks nagu keskaegses Eestis. Õhkkond ja tegevus on täis üleelusuurusi seiklusi ja nõiakunsti ning kohtumisi müütiliste olenditega. Kes on kõndinud Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu" maailmates, neile peaks raamat väga meeldima ja koduse tunde tekitama. Kelmid ja peremehed, härrad ja sandid, sulased ja metsakollid (keda tuleb võltskuldmüntidega haneks püüda, et endal hing sisse jääks), sekka ootamatusi täis Merekurat ja aidatondid ja kratid ja muid peenemaid olevusi. Seiklused ei oota otsimist, vaid kukuvad ise troppis kaela, huumorit ja ootamatuid käänakuid raamatus jagub. Igati põnev ja vahva lugemine.

Graham Swift on rohkelt tõlgitud ja arvukaid kirjandusauhindu noppinud inglise kirjanik. Romaan „Emadepüha” algab 30. märtsil 1924. aasta emadepühal, mis on Inglismaal päev, mis anti teenijatele vabaks oma perekonna külastamiseks. Orvust teenijannal Jane Fairchildil ei ole kusagile minna, ta jääb mõisa ning veedab pool päevast oma sõbra, naabermõisa perepoja Pauliga. Üksikasjalikke kirjeldusi tulvil lugu kulgeb aeglaselt ja kiirustamata, atmosfäär on erootiline ja unenäoline, väga detailne, kuid ometi mitte liiga. Graham Swift kasutab lihtsaid sõnu, mis annavad edasi hämmastavat sügavust ning jätsid mulle ausalt öeldes kohati isegi mulje, et autor võiks olla naine. Aus ja ilus story, mis on kummaliselt kogetav ja mõjub filmilikult. Seda, mis juhtuma hakkab, aimasin ette, aga sündmus ise mõjus ikkagi ootamatult. Emadepühal juhtunu muutis Jane`i elu jäädavalt ning temast sai lugupeetud romaanikirjanik, iseseisev naine. Pealtnäha on see lihtne lugu, kuid jutustamisviis on väga meisterlik...

Brigitta Davidjants on 1983. aastal sündinud eesti- armeenia- läti juurtega muusik, õppejõud, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik. Tema autobiograafiline jutukogumik räägib lapsepõlvest ja suurekssaamisest 1980.- 90.- aastate Tallinnas, Bakuu armeenlaste kogukonnast ning aserite- armeenlaste omavahelistest suhtesõlmedest. Lisaks mõned jutud ka hilisemast täiskasvanuelust ja emaksolemisest. Jutustused kirjeldavad ajastut ja olustikku, aga eelkõige on fookuses ikka inimesed. Ootamatult soojad ja südamlikud lood (enamiku Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunutega võrreldes), mis mõjuvad kuidagi väga positiivselt. Eriti lahedaks teeb lugemise see, et Davidjants on vaadelnud pea kõike minevikus toimunut- nii raskeid ja keerulisi olukordi kui absurdseid sündmusi- läbi huumoriprisma. „Isa oli papa Ašotiga lähedasem kui oma emaga. Vanaisa oli noorest peast tahtnud ülikooli minna. Ent aeg oli vaene ja raha oli vaja, et peret toita. „Peaasi, et lapsed pääsevad teise keskkonda,” tavatses ta öelda ja saa...