Lugemispäevik

  M. W. Craven „Halastustool“ Kaili nautis krimiromaani: Suure krimisõbrana rõõmustan iga uue raamatu üle, kus uurijaks on Washington Poe. Sarjas on nüüdseks ilmunud kuus raamatut, kus uurija koos üliandeka analüütiku Tilly Bradshaw’ga juhtumeid lahendab. Omamoodi kiiksuga tegelased on mõlemad, aga see vaid lisab lugudele vürtsi. „Halastustool“ on minu meelest ehk sarja kõige erilisem raamat, sest selles ei lähe asjad kohe sugugi mitte nii, kui esmapilgul aimata võib. Pööre järgneb pöördele ning tulemuseks on väga põnev krimiromaan. P.S – sarja järgmine raamat ilmub juba järgmisel aastal. Michel Houellebecq “Häving” Maajat köitis poliitiline triller: “Mõnel esmaspäeval päris novembri lõpus või detsembri alguses, eriti kui oled vallaline, on tunne, nagu seisaksid surma eeskojas.” Nii algab finantsnõuniku ja majandusministri abi Paul Raisoni tee läbi aasta täis ähvardusi veebis ning terroriakte maal ja merel, mis peaksid tõmbama tähelepanu umbe jooksnud poliitilisele ja ökoloogilis...

Raamatu peategelane on 12-aastane Liisu, kes elab koos treenerist isaga Tallinnas. Ta boheemlasest ema on leidnud endale uue hispaanlasest mehe, kellega ta elab Võrus. Ühel päeval saab Liisu teada, et ta isal on pruut. Ja vähe sellest! Sel naisel on veel kaks poega. Nendega koos ei mahuks nad Liisu korterisse elama. Liisu ei taha järjekordset kolimist ja ilmselt uut kooli. Liisut kurvastab aga eriti see, et hiljuti kolis ta vanaema Soome, Turu linna. Tüdruk igatseb kohutavalt oma vanaema järele. Tõsi on see, et just tema kasvatas Liisut seni, kuni ema rändas mööda ilma ringi ning isa käis võistlustel ja laagrites. Liisule teeb väga haiget ka see, et ema ja mamma läksid omavahel riidu ja Liisu ei tohi ema kuuldes mammast rääkida. Liisu otsustab, et peab mammaga kohtuma! Ainult sedasi saab ta temaga päriselt rääkida. Nii, et keegi ei sekku ega arva, et just tal on õigus kõike otsustada. Tüdruk on kindel, et koos mammaga mõtlevad nad midagi välja! Midagi, mis aitab asju paremaks muuta. Õn...

Colleen Hooveri romaani „Ei iial enam” soovitasin kunagi lugemiseks noortele piigadele aru saamaks, miks tuleb vägivaldsest suhtest alati kiirelt välja astuda. „Kõik algab meist” on järg sellele romaanile, mis on kirjutatud vaheldumisi peategelaste Lily ja Atlase vaatenurgast. Romaan kirjeldab Lily elu üksikemana, sassis suhteid eksabikaasaga ning taaskohtumist esimese armastusega. Ka Atlase elus on lahendada nii vanu kui uusi probleeme, kuid kõik saab korda ning lõpuks pannakse toimima kärgpere. See on üks naiivne romantiline armastuslugu, mis tüürib sirgelt ja läbinähtavalt õnneliku lõpu suunas, kuhu ta ka jõuab. Väga klišeelik, kuid üdini positiivne lugu, kus sõber aitab sõpra, hea võidab kurja, rahulik tegelane võidab vihase ja armastus võidab kõik. Miks mitte see ladus lugemine kergemaks ajaviiteks endale öökapile võtta. „Kujuta ette kõiki inimesi, keda elu jooksul kohtad. Neid on nii palju. Nad tulevad lainetena: tulevad ja lähevad nagu tõus ja mõõn. Mõni laine on suurem ja mõ...

  Angela McAllister „Talvelugusid kogu maailmast“ Kaili luges talvejutte: Mõnus kogumik talve- ja jõululugusid kogu maailmast koos kaunite illustratsioonidega. Tegelikult kiidan kogu Angela McAllisteri raamatusarja (temalt on varem ilmunud ka õuduslugusid, rahvajutte, unejutte ja loomajutte), sest igas raamatus leidub omanäolisi ja enamasti vähetuntud jutte kogu maailmast Aafikast Alaskani. Ja jutud on just paraja pikkusega, et neid õhtujuttudeks ette lugeda. Jana Novotny Hunter „Mu saba pole väsinud!“ Illustreerinud Paula Bowles Ulvi imearmas lugemine: Imearmas lugu sellest, kuidas Suur Koll paneb õhtul Väikese Kolli tuttu. Otse-loomulikult ei ole Väike Koll väsinud. Väikese Kolli kujutlusvõime on piiritu - ta loeb Suurele Kollile ette mitmeid põhjendusi, miks ta magama minna ei saa ning mida ta veel tegema peab. Suur Koll on väga kannatliku meelega ja kuulab rahulikult, kuidas Väikesel Kollil ei ole väsinud tema käed või saba või jalad või hoopis midagi muud. Raamatus on kirjas...

Me kõik oleme rääkinud või kuulnud tšuktši anekdoote, aga vähesed on sealmail rännanud ja selle rahvaga päriselt kokku puutunud. Mul oli lapsena tšuktši muinasjuturaamat, mille ma raamaturiiulis taharitta ära peitsin, sest lood olid nii õõvastavad. Seega oli minu senine teadmine sellest rahvast üsna vähene ja vastuoluline. Ülo Siimets on kirja pannud oma nooruspõlve seiklused Tšuktšimaal. Ta võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse ning põrutas naistuttava kutsel karmi kliimaga Tšukotkale, sattudes nagu teise maailma, sest põhjamaine olustik erines siinsest kardinaalselt. Autor kirjeldab oma raamatus väga üksikasjalikult kohalikku elu-olu, kombeid ja tavasid. Põnevad on jahilkäigud kohalikega ning kohtumised šamaaniga. Kõik on nii ehedalt edastatud, et isegi kõige tavalisema argipäeva kirjeldust loed nagu seiklusjuttu. Selle ürgse rahva elu, mis on põimunud müütide ja müstika, uskumuste ja rituaalidega, on kindlasti tutvumist väärt. Siimets leiab tšuktši rahva juures ka mõned sarnasused ...

Arvan, et paljud inimesed on elu jooksul korraks mõelnud, kui lähestikku asetsevad “nupud”, mis käivitavad geniaalsuse ja/või hullumeelsuse. Oma raamatus “Oht olla täie mõistuse juures” analüüsib Rosa Montero loomeinimesi, nende vaimset seisundit ning vajadust topeltidentiteedi ja varjunimede järele. Autor tugineb tuntud kirjanike elulugudele, neuroteadlaste uuringutele ja isiklikele kogemustele. Minu jaoks on see üsna pilla-palla raamat, mida ei oska ühegi žanri alla liigitada, mis ei ole ka tõsiseltvõetav teadusuuring, kuid lugeda on põnev. Kuna kirjeldatakse väga-väga isiklikke seiku kuulsate kirjameeste elust, teeb see raamat “Kroonikale” silmad ette küll. Kõikide raamatus esitatud väidete ja kirjaniku järeldustega ei pruugi igaüks nõustuda, aga mõtlemisainet pakub see teos kuhjaga. “Mõistagi tabavad sind uued paanikahood, minu puhul aina suurema vahega, ning aasta või pooleteise möödudes saad sa oma elu enam-vähem tagasi. Kuni järgmise sünge korrani. Tolleaegses Hispaanias ja minu...

  Bouvet, Xavier “Valge laev” Leigi soovitab ajaloolist romaani: Bouvet kirjutas raamatu prantsuse keeles ja prantslastele mõeldes, et tutvustada meie ajalugu. Otto Tiefi tähtsus Eesti Vabariigi jaoks oli minu jaoks üllatav tõik, kuna koolis Eesti ajalugu õppides, sellest ei räägitud. Romaan täidab seega fakti tutvustades tühimiku kindlasti ka mõne teise eestlase teadmistes. Autor on läbi töötanud tohutult ajaloolist materjali, kuid on kasutanud teose loomisel ilukirjanduslikke võtteid st muutnud sündmuste järjekorda, toimumiskohta jne. Xavier Bouvet' ajalooline romaan "Valge laev" keskendub 1944. aasta septembri sündmustele Eestis, kui Saksa väed olid taandumas ja Nõukogude Liit valmistus riiki taas okupeerima. Selles erilises olukorras püüdis grupp Eesti poliitikuid eesotsas Otto Tiefiga taastada riigi iseseisvust, moodustades seadusliku valitsuse. Nende eesmärgiks oli näidata maailmale eestlaste iseseisvuspüüdlusi ning seejärel põgeneda Rootsi. Lisaks jälgitakse poe...

Kõigigile, kes on Perrini varasemaid raamatuid lugenud, ei ole vaja seda enam kiita, kes aga pole, siis võib algust teha selle mahuka, kuid väga ladusalt loetava romaaniga.  Adrien, Étienne ja Nina kohtuvad ühes väikelinna koolis 1986 aastal. Nad on siis kümne aastased ja raamatu lõpuks on nad saanud neljakümne üheseks. Nagu autori eelmised raamatud, on ka see köitev ja põnevust üleval hoidev.  Ootamatute pööretega, sõprusest ja usaldusest, armastusest ja vihkamisest, eneseleidmistest ja süümepiinadest läbi põimunud kolme lahutamatu noore inimese kooskasvamise lugu. Isegi, kui elu neid aastateks lahku viib ja igaüks neist võitleb oma isiklike painajatega, on otsustavatel hetkedel neid ikka jälle kolm, et vastu astuda elumuutvatele otsustele ja jagada koos ka kõige raskemaid hetki, julgustada tegudele või aktsepteerida olevat.  Tänapäeva kirjastuse Punane sari, 2024  

Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Lilli Luugi “Ööema”. Lilli Luuk „Ööema“    Tiina K. soovitab kodumaist romaani: „Ööema“ algab küll sündmustega, mis toimuvad lähiminevikus kuid jõuab läbi mälestuste sõjajärgsesse Eestisse, okupatsiooniaja algusesse. Aega, kus senine elukorraldus ei kehtinud ning kõik lootused olid purunenud. Mitme võimu vahele jäänud inimeste valikud olid keerulised – valik halva ja veel halvema vahel olukorras, kui alati ei tea, kumb on kumb. Kui koju jääda oli ohtlik tuli põgeneda jättes samas oma pere, tavaliselt naised, võimude huvi alla. Metsa ja rabasse varjunud inimestel polnud enam tagasiteed koju, ka eluspüsimine metsas polnud kerge. Lisaks enese elushoidmisele lasus õlgadel pidev murekoorem lähedaste pärast, kellele põgenenud pereliikmed alati ohtu kujutasid või siis vastupidi – hirm selle pärast, millal saadaks...