Lugemispäevik

Philip Roth oli ameerika romaanikirjanik. Nagu paljudes Rothi teostes, toimub ka tema viimase raamatu „Nemesis” tegevus autori sünnikohas Newarkis, New Jerseys. (Nemesis on vanakreeka mütoloogias Atikast pärit kättemaksujumalanna). „Nemesis” on kaasahaarav ja sügava sisuga lugu noorest kehalise kasvatuse õpetajast Bucky Cantorist ja Newarki poliomüeliidikriisist 1944. aastal. Lastehalvatuse levikust ja vältimisest teati tol ajal vähe ning Bucky Cantor püüdis anda oma parima, treenides lapsi suvevaheajal spordiväljakul, et õpilased viibiksid värskes õhus ning oleksid tugevad. Nakkus siiski levis ning surm sai Newarkis igapäevaseks külaliseks. Ka Cantor haigestus. Inimestel on suur hirm toimuva ees ning kuna ka Bucky Cantor ei suutnud mõista, miks selline lapsi tappev epideemia üldse olemas on, pettus ta jumalas. Tal oli raske leppida, kui palju sõltub juhusest ning kui vähe saab inimene ise enda saatuse heaks ära teha. Süüdistades ennast, et oli nakkust edasi andnud, loobus ta ka armast...

Carson Ellise „Ki zee zumm?” on raamat, mis jääb meelde oma loovuse ja võlu pärast. Kuigi see pildiraamat tõlgiti eesti (putuka)keelde juba 2023. aastal on see jätkuvalt lummav oma mängulise väljamõeldud keele ja värviliste piltidega. Kui otsite raamatut, mis on samal ajal kunstiline nauding ja suurepärane keele ja looduse uurimus, on „Ki zee zumm?” kindlasti lugemist väärt. Lugu räägib putukatest, kes suhtlevad aias kasvava taimega ning jälgivad selle kasvu. Kuigi loo ülesehitus on lihtne – uuritakse kasvu, muutusi ja kogukonda – on raamatu võlu peidetud selle keelekasutusse, sest tegelased räägivad täiesti väljamõeldud keeles (näiteks fraasid nagu "Ki zee zumm?", mis võiks tähendada "Mis see on?"). See keel on samal ajal arusaamatu kui ka mõistetav kuna kontekst ja illustratsioonid aitavad lugejatel mõista, mis toimub isegi kui nad ei mõista iga sõna, mis on kirja pandud. See on suurepärane näide sellest, kuidas kujutlusvõime ja piltide kaudu saab edasi anda palju...

Film või raamat?  Arvasin, et kui film on juba nähtud, pole raamatul enam midagi uut pakkuda. Aga ikkagi võtsin raamatu kätte. Ja teate mis? Täiesti vale arvamus. Film ja raamat ei välista teineteist, nad lihtsalt räägivad sama lugu erinevalt.  Mis peitub maailmatasemel sportlase edu ja ebaedu taga? Raamat „Anett Kontaveit. Võitlejahing“ ei keskendu ainult võitudele ja säravatele poodiumikohtadele. See viib lugeja sügavale spordimaailma telgitagustesse, sinna, kuhu tavaliselt pilk ei ulatu. Sisemised heitlused, väline surve, kaotused, vigastused, motivatsioonikriisid – kõik see, mis jääb tulemustabelite taha. Anett räägib ausalt. Ilustamata. Ta avab ukse maailma, kus pidev pinge ja eneseületus on igapäevased. See on rohkem kui spordibiograafia, see on lugu inimeseks jäämisest surve all. Lugu sellest, kuidas pärast kukkumist uuesti tõusta. Kuidas mitte alla anda, isegi kui kõik tundub lootusetu. See tuletab meelde, et edu taga on sageli läbikukkumised, kahtlused ja hirmud. Ja e...

Elo Viidingu novellikogu on empaatiline ja mõtisklev teos, mis süveneb inimhinge keerukusse ning püüab mõista ühteaegu selle haavatavust ja tugevust. Kõik tegelased on omamoodi unikaalsed, kuid neid ühendab hinge haprus, mis on teoses olulisem kui tegelaste roll või positsioon ühiskonnas. Nende elusaatused on erinevad, mõned surevad juba varases lapsepõlves, teised murduvad elukaare tipul. Autor toetub justkui mälupiltidele ning lugeja võib vaid oletada, kus on isikliku mälestuse ja väljamõeldu piirid. Kõike ei öelda otse välja, tuleb kaasa mõelda ja loetut tunnetada. Kindlasti leiab igaüks äratundmist ja paralleele oma mälestuste ja kogemustega olgu see siis ajastuhõng, käitumismallid, tüpaažid või midagi muud. Tundlik, sügav ja intelligentne raamat, lood puudutavad sügavalt ning pakuvad vaatamata vaid 130 leheküljele mõtlemisainet pikemalt.

Eesti omaelulookirjanduse grand old man Tõnu Õnnepalu on meie silme all noormehest pensionäriks kasvanud. Nagu alati, on hea tema jutustamistempos kulgeda ja vahepeal oma elu üle mõtteid mõlgutada, rõõmustada hästi sõnastatud kokkulangevuste üle ja avastada uut: “Jänes lebas ahjupotis nagu kirstus.” :) Võib vist öelda, et “vana hea” Tõnu Õnnepalu kolis Jõgevale ja avastab uusi vaateid. “Lihtsalt elan siin, nagu ma igal pool olen elanud: reisijana. Aga mul ei oleks sellest midagi, kui see osutuks mu viimaseks peatuseks. Olen seda paika armastama hakanud.” Ikka see vanadus. “Vanaks saame peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kergesti.”On välja kujunenud “päevadest läbimineku metoodika.” Õnnepalu maalib pilte, kurvastab vananemise üle, on veidi isegi pettunud, vahelduvad üksiolekutahtmine ja -mittetahtmine. Kui pole elukaaslast, sõpru ega lapsi, on hallinedes raske leppida tühjusega enda ümber. Peategelane kasutab tüdimuse raviks kolimist Eesti ühest kohast teis...

Contra on suurepäraselt tõlkinud originaalse ja kaasakiskuva läti bestselleri “Kalender on mu nimi”. Kalendrimüraka päevad on tegevust täis: kirjutada iga nädal kirikuõpetajale kiri olulisest sõnast oma elus, meelde jätta kogu kalendri nimepäevad, jälgida, kuidas maailm toimib, hoida silma peal sõprusel, kaitsta ja mõista vanu inimesi. Ta tuleb tõesti kõige sellega toime, ainult veidi ebaharilikul viisil. Raamatu tegelased on: Oskars, autistlik noormees, kes armus Nurgakohvikus ühte ilusasse tüdrukusse ja õppis pähe kõik kalendris olevad nimepäevad ema Klara, 80, armastav, hoolitsev, murelik, endine maamõõtja kirikuõpetaja Arvids, kes lubab Oskarsil avada kiriku majandushoones heategevusliku supiköögi koguduse ja inimkonna heaks Janina Neimane, fanaatiline kabatšokikasvataja sõber Otto, noor teadlane, teemadeks kliimamuutused ja kasvuhooneefekt, kõrivähk pensionär Maiga, koob, heegeldab, õmbleb, küpsetab, mängib klaverit pensionär Kalle, uhke, vaene, puujalaga, endine ajalehetoimetaja,...

  Rambo teab, et ta on teistsugune. Ta pole lihtsalt üks neist lastest, kes kergelt teiste hulka sulanduvad – ta on see rosin saias, mis alati silma paistab. Ta on kasvanud koos depressioonis emaga, kelle jaoks elu on liiga raske, et pojaga päriselt tegeleda. Koolis pole tal sõpru, aga vähemalt on seal midagi kindlat – soe lõunasöök, mingigi rutiin ja teraapiaseansid, mis on aidanud tal iseendaga hakkama saada. Siis algab suvevaheaeg. Terve suvi täielikus vabaduses kõlab ju hästi? Aga kui su elu tähendab üksindust, tühja külmkappi ja liiga palju aega oma mõtetega, siis pole see vabadus, vaid lõks. Ja siis viib ema ta elukaaslase Roti vanemate suvekodusse. Rambo arvab, et see on lihtsalt järjekordne suvi, järjekordne mees, järjekordne pettumus. Aga ta eksib. See suvi toob ta ellu inimesi, kes ei taha teda muuta, vaid lihtsalt märkavad teda. Kes näitavad talle, et kuuluvus ei tähenda sulandumist, see tähendab, et keegi hoolib. Raamat „Rambo“ on siiras ja südamlik lugu kasvamisest, ük...

  Matthew Costello ja Neil Richards on krimisarjas Cherringhami mõistatused välja andnud kaheksanda raamatu "Lumepimedus". Kui väljas on halb ilm ja tahaks midagi kerget, aga samas põnevat lugeda, tasub see raamat kindlasti kätte võtta.  Ühel pimedal talveõhtul Cherringhamis jääb lumetormis kadunuks hooldekodust lahkunud meesterahvas. Sealt edasi hargneb lahti lugu, millele otsivad lahendust kaks peategelast - veebidisainer Sarah Edwards ja pensionile jäänud mõrvarühma uurija Jack Brennen. Sarah ja Jack ei ole ametlikult palgatud juhtumit lahendama, aga kõik seoses hooldekodu ja kadunud meesterahvaga tundub väga kahtlane. Sellepärast otsustavad peategelased omal käel juhtumisse selgust tuua. Lugu saab lahenduse, leitakse nii mõrvar kui ka tema kaasabiline.

  Enne selle raamatu juurde asumist oleks hea lugeda ka Adamsoni eelmist raamatut „Sootuks teised saared. Krimilugu 18. sajandist“ (2023), kus tegevus saab alguse, kui Hiiumaal toimuvad tapatööd, mida adrakohtu assessoril, Randvere rüütlimõisa omanikul Johann (Hans) de Hiol tuleb asuda lahendama. Tsaarivalitsuse tähtsate ametnike sekkumine viitas poliitilistele mõrvadele, mille lahendamiseks tuli edasi liikuda nii Revalisse kui Sankt-Peterburgi.  Käesolevas raamatus on tegevus jõudnud aastasse 1764 ning eelmistest sündmustest on möödas neli aastat. Peategelane on asunud tööle kubermangukantseleisse ja elab oma noore naisega Revalis, kui saab ülesande jälgida ühe noore, sõjast naasnud ohvitseri meelsust. Olulised ajaloolised sündmused impeeriumi pealinnas, kus Schlüsselburgi kindluses hirmsa tapatöö käigus saab hukka seaduslik troonipärija ning millesse too noor ohvitser segatud on, kohustavad teda jällegi sinna sõitma. Kuna eelmise juhtumi lahendamisega on ta silma jäänud toll...

Nagu pealkiri reedab, siis tegevus toimub Tartus, augustis aastal 2024. Ühel vihmasel hommikul tööle sõites upub Ove auto tänaval sügavasse vette ning mootor seiskub. Hiljem saab ta kõne politseiuurijalt- selgub, et uputuse paigast on leitud laip ja kahtlustatakse, et see võis vette sattuda just nimelt Ove autost. Loomulikult ei jäta mees asja saatuse hooleks ja üritab välja selgitada, mis siis tegelikult juhtunud oli ja kust tapetud mees ilmunud oli. Uurimist toimetab ta koos ERR-is töötava Lotte Leega, kes veeuputuse ajal sündmuspaigas pildistama-filmima juhtus. Koos avastavad nad nii mõndagi hukkunud ettevõtja Paul Valdvere mineviku kohta. Nagu Eestis ikka, siis kõik on omavahel kuidagi seotud. Lõpplahendust ma ära ei arvanud, põnevust jagus raamatu lõpuni. Kiirelt loetav raamat, mida krimisõpradele kindlasti soovitada võib. Tegelikult ei pea ilmtingimata isegi krimisõber olema, sobib ka üleüldiselt eesti kirjanduse huvilisele.