Lugemispäevik

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...

  Kaheksateistaastane kasuperes kasvanud ja äsja oma parima sõbra kaotanud Louisa kohtub juhuse tahtel kunstnikuga, kelle noorpõlves loodud maal on köitnud teda läbi lapsepõlve. Merepilt, millel kõik näevad vaid merd, mitte aga sellel kujutatud kolme väikest inimkuju. Louisa on nendest aga lummatud. Nüüdseks kuulus kunstnik kingib surres maali Louisale. Koos kunstniku sõbraga alustavad nad teekonda kunstniku lapsepõlvekoju, samas ka meenutuste kaudu teekonda kunstniku ja tema maalil kujutatud laste suvesse kakskümmend viis aastat tagasi, kui maaliti see teos. Louisale räägitakse lugu nelja raske lapsepõlvega noore omavahelisest sõprusest ja usaldusest. Väga emotsionaalne raamat, kurb ja ühtlasi ka lootusrikas. Mulle meeldib Backmani stiil, tema lühidad laused, millega väga täpselt ja kujundlikult oma mõtte edasi annab. Mulle meeldis ka tema Karulinna triloogia: „Karulinn”, „Meie teie vastu”, „Võitjad”

  Esmakordselt ilmus Peet Vallaku novell juba sada aastat tagasi, aastal 1925. Novell on jõudnud paljudes eri versioonides ka teatrilavale. Ühte neist etendustest näinuna ei olnud ma aga jutu enda lugemiseni jõudnud. Seega, oli täitsa huvitav. See raamat on ka kirjandus- ja teatriajalooline, sest lisaks novellile sisaldab see lühiülevaate Peet Vallaku (kodanikunimega Peeter Pedajas) elust ja loomingust ning pühendab palju tähelepanu teatrilavastustele. Kuna novelli on üsna mitmel korral lavastatud, siis ongi ta rohkem tuntud teatritükina kui novellina. Väga huvitav oli neist lavastustest lugeda. 1974. a., tolles ajas väga avangardsele lavastusele, tegi kunstnikutöö Vello Tamm, kelle mälestusele see raamat on pühendatud. Raamatus sisaldub ka 1991.a. lavaversiooni lavastaja Priit Pedajase varasemalt ilmunud kirjutis Vello Tammest. Raamatut illustreerivad Arkadio Laigo gravüürid, mis tehtud 1936. a. ilmunud väljaandele. 

Fred Jüssi "Mõttemustrid" Liat puudutas : Kaunilt kinkeraamatuks kujundatud kogumikus on mõtteid elu, inimese ja looduse kohta. Fred Jüssi on öelnud, et tuli on üks enesepuhastamise viise. Tule varal on võimalik ennast väga palju korrastada. Tõsisemate küsimärkide ees seistes, on ta loodusesse läinud ja tule üles teinud. Tema jaoks on tuleviku märksõnaks haridus. Kui tekib huvi, tekib ka armastus ja soov hoida. See on väga pikk hariduse tee. Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire. Sõnal on oma vägi, mis võib muuta väärtusi, suhteid ja saatusi. Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega. Majad, kus on kunagi elatud, pole kunagi päris tühjad. Nad peidavad endas saladusi ja hoiavad mälestusi. Suurimad avastused sünnivad hetkel, mil sa ei otsi midagi. Su ümber on kõik olemas. Oluline on äratundmine. Need mõtted puudutasid mind paljude teiste seas enim. Raamatule on eessõna kirj...

Kui oled kirjanik ja sul on oma lemmikautorid, kes paraku juba surnud, tahaksid nende loomingut ehk pikendada. Kõige tunnustatum Agatha Christie päraste teoste lisaja on Sophie Hannah. Anne Tyler, Margareth Atwood ja mõnedki veel on kirjutanud edasi Shakespeare’i. Eestlastest on mu lemmik Toomas Kalli ““Paunvere lõpp”: Kuidas eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid: 26 eesti kirjaniku stiilinäited, kui nemad oleksid “Kevade” autorid”. Näiteks Tõnu Õnnepalu stiilis algab “Paunveranda päevik”: “Paunveres püsib juba eiteamitmendat päeva tihe udu. Kirikutorni tippu võib ainult aimata ja oma ninast palju kaugemale ei näe. Aga mida mul olekski siin näha, mida ma juba näinud ei ole. Ei, minule udu meeldib. Udus on hea olla.”             Või Arvo Valtoni “Kevadisi mõtteteri” :” Ei tohi unustada, et “Tootsi peenar”, nii nagu me seda tunneme, on omandiõiguslikus mõttes siiski “köstri peenar”.” “Hinge eest hoolt kanda võib olla sama tulemusrikas nagu sõelaga vett ...

Freida McFadden “Kallim” Kaiele pakkus põnevust: Freida McFadden on tunnustatud psühholoogiliste põnevike autor ja minu meelest on just see tema parim romaan. Sydney on vallaline naine New Yorkis, kes otsib omale kohtingurakenduse kaudu kaaslast. Kohtamine Keviniga on totaalne katastroof ja koju minnes päästab šarmantne meesterahvas ta kohtingukaaslase ahistamise käest. Lugu võtab traagilise pöörde kui Sydney sõbranna, kellega nad ühes majas elavad, leitakse oma korteris tapetuna. Sydney on sellest loomulikult šokeeritud, eriti kuna teo toimepanijat ei suudeta leida. Aja jooksul on ta võimeline siiski eluga edasi liikuma ja juhuse tahtel satub ta taas kokku mehega, kes ta kunagi Kevini käest päästis. Paralleelselt jutustatavas loos saab lugeja tuttavaks Tomi ja Daisyga. Kui ühel hetkel arvasin, et lugu on selge ja lõpp teada, siis nii see polnud, viimasel hetkel pööras autor kõik pea peale. Matthew Blake “Mõrv Pariisis” Üllet köitis: Matthew Blake’i romaan “Mõrv Pariisis” on psühholoo...

Maria Parr ,,Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad” Mare rändas lapsepõlve: Raamatu peategelasteks on 8-aastane Ida ja ta 5-aastane vend koos ema isaga, samuti laste kaks onu. Kirjanik näitab õe venna omavahelisi suhteid tõetruult ja siiralt. Vaatamata üksteise armastamisele ei pruugi igapäevane läbisaamine olla üksüheselt toetav ja idülliline. Elus ikka juhtub, et ollakse teise peale kade, vihane, vaja ennast kehtestada jm, Seda kuidas selliste tunnetega hakkama saada oskab kirjanik väga hästi lahendada. Kui siis aga ema vend Øyvind raske haiguse tagajärjel sureb, tuleb lastel esimest korda elus suure kaotusega toime tulla, sellega leppida. Ida mõistab kui tähtis on pere toetus. See raamat viis mind mõtetes minu enda lapsepõlve mängumaile, tuletas meelde sõpradega veedetud aega. Kuidas onni ehitasime, jõesafaril käisime, ratta- ja metsamatkad, jõuluvana ootamise hirmud ja rõõmud, seenelkäigud. Jakob Martin Strid „Fantastiline buss” Merlin jagab lahedat raamatut: Jakob Martin Stridi „Fan...