Lugemispäevik

Freida McFadden “Kallim” Kaiele pakkus põnevust: Freida McFadden on tunnustatud psühholoogiliste põnevike autor ja minu meelest on just see tema parim romaan. Sydney on vallaline naine New Yorkis, kes otsib omale kohtingurakenduse kaudu kaaslast. Kohtamine Keviniga on totaalne katastroof ja koju minnes päästab šarmantne meesterahvas ta kohtingukaaslase ahistamise käest. Lugu võtab traagilise pöörde kui Sydney sõbranna, kellega nad ühes majas elavad, leitakse oma korteris tapetuna. Sydney on sellest loomulikult šokeeritud, eriti kuna teo toimepanijat ei suudeta leida. Aja jooksul on ta võimeline siiski eluga edasi liikuma ja juhuse tahtel satub ta taas kokku mehega, kes ta kunagi Kevini käest päästis. Paralleelselt jutustatavas loos saab lugeja tuttavaks Tomi ja Daisyga. Kui ühel hetkel arvasin, et lugu on selge ja lõpp teada, siis nii see polnud, viimasel hetkel pööras autor kõik pea peale. Matthew Blake “Mõrv Pariisis” Üllet köitis: Matthew Blake’i romaan “Mõrv Pariisis” on psühholoo...

Maria Parr ,,Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad” Mare rändas lapsepõlve: Raamatu peategelasteks on 8-aastane Ida ja ta 5-aastane vend koos ema isaga, samuti laste kaks onu. Kirjanik näitab õe venna omavahelisi suhteid tõetruult ja siiralt. Vaatamata üksteise armastamisele ei pruugi igapäevane läbisaamine olla üksüheselt toetav ja idülliline. Elus ikka juhtub, et ollakse teise peale kade, vihane, vaja ennast kehtestada jm, Seda kuidas selliste tunnetega hakkama saada oskab kirjanik väga hästi lahendada. Kui siis aga ema vend Øyvind raske haiguse tagajärjel sureb, tuleb lastel esimest korda elus suure kaotusega toime tulla, sellega leppida. Ida mõistab kui tähtis on pere toetus. See raamat viis mind mõtetes minu enda lapsepõlve mängumaile, tuletas meelde sõpradega veedetud aega. Kuidas onni ehitasime, jõesafaril käisime, ratta- ja metsamatkad, jõuluvana ootamise hirmud ja rõõmud, seenelkäigud. Jakob Martin Strid „Fantastiline buss” Merlin jagab lahedat raamatut: Jakob Martin Stridi „Fan...

Krimiromaan, aga tavalisest krimkast väga erinev. Teos pani mind tegelastele kaasa elama sama intensiivselt, nagu Whitakeri esimene eesti keelde tõlgitud lugu “Me algame lõpust”. On hämmastav, kui suure südamesoojusega on kujutatud peategelasi ja kui palju armastust sellesse teosesse mahub. Kriminaalsete tegude taustal näitab autor, kui habras võib olla piir halva ja hea vahel. See on lugu kunstist, armastusest, elukestvast sõprusest, kaotustest ja lootusest, mis ei kustu. Väga lummav, kihiline ja põnev romaan ja ma ei ole lõpuni kindel, kas see ikka on kriminaalromaan. Igatahes asetus Chris Whitaker juba oma esimese romaaniga mu lemmikute listi ning püsib seal nüüd veel kindlamalt. “” Arvad, et ta on surnud?” küsis Misty, käed sügavale taskusse surutud, üks jalg korralikult üle teise, nägu murelik. Saint teadis, et tegelikult ei ole olemas kindlat hetke, mil lapsest saab täiskasvanu. Nende jaoks, kellel vedas, oli tegemist pika ja vaevaga väljateenitud üleminekuga, kus tasahaaval v...

Urmas Vadi “Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!” Tiina K. nautis näidendeid: Näidendikogumik sisaldab kuut kirjandusloolist näidendit. Kogumik on puhas klassikaline Vadi – reaalsus ja absurd on nii tihedalt põimunud, et piiri nende vahel polegi mõtet otsida. Omavahel saavad kokku tegelased, kes päriselus kunagi kohtuda ei saaks. Näiteks Raja Teele, “Libahundi” Tiina ja Polkovniku lesk. Vadi jaoks ei ole üksi suurkuju nii püha, et temast ei võiks huumori ja absurdivõtmes kirjutada. Vastupidi, ta lammutab müüte, naeruvääristab olukordi ja nähtusi olles samal ajal valusalt inimlik ning oma tegelaste suhtes sõbralik. Lemmikuna nimetaksin näidendit „"Kus sa oled, Juhan Liiv?" Juhan Liivil on meie teadvuses kindel kuvand – melanhoolne, vaimselt habras. Näidendi Liiv on sootuks teistsugune – tavaline inimene, kes elab hullumeelsel ajal ja inimeste keskel, kes ta hulluks ajavad. Sümboliseerib pisut praegust aega, kus kõike saab mõõta praktilise kasuga. Kunstnikult ja luuleta...

  Trude Teige „Kui vanaema tantsis vihmas“ Leigi soovitab liigutavat lugu: Suurepäraselt kokku põimitud südamepõhjani liigutav lugu, mis põhineb ajaloolistel faktidel ja isiklikel lugudel. Kolm põlve naisi ja saladusi. Peategelaseks Juni, kes põgenenud vägivaldse mehe eest Norra väikesaarele vanavanemate endisesse koju, et iseeneses selgusele jõuda. Vanaema Tekla, kelle armastusest vihmas tantsimise vastu Juni aru ei saanud ning Juni ema Lilla, kes keeldus avaldamast tema isa nime. Perekond, kus põlvkondasid ühendavateks lülideks on armastus ja tragöödia. Ma ei olnud varem kuulnud Saksamaal toimunud massenesetappudest, kui venelased sisse tungisid. Inimesed mürgitasid, poosid, uputasid jne oma pereliikmeid ja ennast, et mitte vene sõdurite kätte sattuda. Natsid tegid sellekohast propagandat. Olin varem lugenud, et sakslastega suhtes olnud või suhelnud norra naisi koheldi kui reetureid, kuid et neilt võeti ära ka kodakondsus ja osa neist deporteeriti Saksamaale, oli minu jaoks uus f...

  Aasta on vahetunud ja koos sellega tulevad ka uusaastalubadused. Enamasti kaovad need kiiremini, kui kalendrilehed pöörduvad. Aga üks raamat kuus? See tundub juba täiesti tehtav. Ja vahel piisab ühest heast loost, et uus aasta saaks parema alguse. Üks selline raamat on korvpallist. Mitte statistika ega kuivade numbrite pärast, vaid sellepärast, mis jääb tabloolt välja - pinge, kirg, iseloom. Sest iga viske taga on inimene. Ja mõnikord on see inimene sunnitud olema suurem kui mäng ise. Seega „Imepoiss. Luka Dončić ja needus olla suurepärane“ ei ole lihtsalt spordiraamat. See on lugu mehest, kes kannab kogu maailma pilku oma õlgadel ja suudab sellest hoolimata mängida nii, et sul on korraga külm ja soe. Raamat ei silu nurki ega ilusta tegelikkust. See näitab, et isegi imed maksavad midagi - ja just see hind teeb Dončići loo inimlikuks. Luka Dončić ei mängi ainult korvpalli. Ta elab seda. Ta on ehe rahvuskoondislane: Sloveenia eest mängimine pole talle kohustus, vaid südameasi ja au...

On külm detsember, kui Lapimaalt Inari järvest leitakse noore inglanna surnukeha. Vicky vend Alex sõidab isiklikult Soome arvates, et saab õe kodumaale viia. Kohapeal ilmneb, et naine on hoopis mõrvatud. Lapimaal Koppes ei juhtu mõrvasid just tihti, seega ei ole Alex kindel, kui pädev kohalik politseinik Agatha on. Ta jääb Koppesse pikemalt ja  asub ka ise õe surma asjaolusid uurima. Kuna Alex ei ole Vickyga juba mõnda aega suhelnud, räägib raamat lisaks leinale omal moel ka süümepiinadest ja peresuhetest. Alex proovib mõista õe elu ja suhteid enne surma. Ka politseinik Agatha lugu ei ole lihtne, ta kasvatab üksi kolme last ja peab igal hetkel olema nende turvalisuse osas valvel. Paralleelselt jutustatakse lugejale Kaya lugu, kes on paarkümmend aastat varem salapäraselt kadunuks jäänud. Kas ja kuidas lood omavahel seotud on, selgub juba lugedes.  "Kes viimasena kaob" on iiri kirjaniku Jo Spaini esimene eesti keelde tõlgitud raamat.