Lugemispäevik

  Margus Laidre “Ars moriendi- ars amatoria : kunst surra ja kunst armastada kesk- ja vanauusaegses Euroopas” Rita luges väärt teost: Margus Laidre on ajaloolane ja diplomaat, kes on üllatanud meid sel aastal mahuka, ligi 900- leheküljelise teosega, milles käsitleb inimkonna vist olulisimaid teemasid- armastust ja surma. Kunagi tudengipõlves kirjutasin kursusetöö surma eetikast. Siiani mäletan õõvastust kursusekaaslaste nägudel, kes mu teemavalikut imeks panid. Aeg on edasi läinud ja arvan, et praegu tuntaks teema vastu veelgi suuremat võõristust. Laidre oskab selgitada, miks see nii on. Tema 7- aastane uurimistöö pajatab, milline on olnud inimeste suhtumine surma varem, kuidas see ajas muutunud on ning kui ettevalmistamata on inimesed kohtumiseks surmaga praegu. Samamoodi kirjeldab ja analüüsib Laidre suhtumist armastusse erinevatel ajastutel, ka tänapäevast “kõik müügiks” suhtumist. Tegemist on väga põhjaliku teosega, mis väärib kindlasti lugemist, aga olgu öeldud, et raamatukogu...

Raamatu peategelaseks on soomlanna Johanna, kes tänu oma vanaemale oskab saksa keelt, sealhulgas ka sütterlini kirjaviisi, millest paljudki kuulnud ei ole. Ta elatub kirjutamisest, kuid mitte just edukalt – ta elab kehvas üürikorteris, sõidab lagunenud autoga ning on mitmele poole võlgu. Johanna kooliaegne sõbranna teeb koos oma sõjakraamiga äritseva kaasaga Johannale ettepaneku kirjutada „edasi“ Eva Brauni päevikut, millest on säilinud vaid mõned leheküljed. Lootuses rikkaks saada alustab Johanna tööd. Mida enam ta kirjutades Evaks kehastub, seda rohkem hägustuvadki piirid. Kas Johanna on Eva? Kas Eva on Johanna? Lihtsamaks ei tee olukorda seegi, et innukas kollektsionäär Carl ei ole huvitatud mitte ainult päevikutest, vaid ka Johannast. Või hoopis Evast?   Jari Järvelält on eesti keeles ilmunud ka raamatud „Kahele poole koske“, millest blogis on olnud juttu siin ning Aino Aalto elulool põhinev romaan „Aino A“.

Yuval Noah Harari on ajaloolane, filosoof ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud menukid „Sapiens”, „Homo Deus” ja „21 õppetundi 21. sajandiks”. Harari raamatuid on tõlgitud 65 keelde ja müüdud üle 45 miljoni eksemplari. Olen kõik eelpoolnimetatud teosed läbi lugenud, ka viimatiilmunud „Neksuse”. Pean tunnistama, et tegemist on väga huvitavate ja intrigeerivate raamatutega, mis põnevuse kõrval mõjuvad üksjagu hirmutavalt, eriti „Neksus”. Võimalus, et inimesed on loonud intellektuaalse Frankensteini, tekitab kõhedust, kuid autor pakub ka lahendusi, mida me ellujäämiseks tegema peaksime. Raamat koosneb kolmest osast. Esimene osa on ajalooline, mis aitab ehk paremini aru saada tänapäevastest arengutest ja tulevikusuundadest. Teises osas räägib autor, kuidas inimesed loovad täiesti uut tüüpi infovõrgustikku tagajärgedele mõtlemata. Raamatu viimane osa uurib, „kuidas demokraatiad saaksid toime tulla selle anorgaanilise võrgustikuga- kas suudame teha koostööd, kas saame pidada arutelusid, kui m...

  Jevgenia Ginzburg (1904-1977) oli juudi rahvusest vene kirjanik.  Ta töötas Kaasanis ajakirjaniku ja õppejõuna ning tema abikaasa oli Pavel Aksjonov, Kaasani linnanõukogu esimees ja partei linnakomitee liige. Jegvenia oli ka ise kommunistliku partei liige. Ootamatult aga muutus kõik – 1937.aastal stalinlike repressioonide käigus süüdistati teda riigivastases tegevuses, ta kõrvaldati õppejõuametist, heideti välja parteist ja arreteeriti. Ta veetis kümme aastat erinevates vanglates ja töölaagrites, lisaks kaheksa aastat asumisel Magadanis.   „Ränk teekond“ on tema mälestusteraamat neist väga rasketest aastatest. Selle raamatu lugemine on raske, sest Jevgenia elu oli täis ülekohut,   piinlemist ja surma. Inimelu ega -väärikust ei peetud neil aastatel millekski ning iga päev oli võitlus elu eest. Samas on see raamat ka sellest, kuidas mitte alla anda ning leida täiesti lootusetutest olukordades siiski lootust. Ja vaatamata kõigele koledale leidus ikkagi häid inim...

Helen Rappaport "Pärast Romanoveid. Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani" Lea luges põnevat ajalooraamatut: See raamat ei ole mitte ainult 20. sajandi alguse ajalugu vaid paljuski ka kultuurilugu. Autor kirjeldab Vene kultuuri, eriti balleti ja muusika tõusu- ja hiilgeaegu ning Vene aristokraatide pillavat ja luksuslikku elulaadi Pariisis enne Esimest maailmasõda. Muutused Venemaa poliitilises elus, tsaari kukutamine ja valgekaartlaste kaotus kodusõjas, toovad traagilisi pöördeid mitte ainult suurvürstide ja tuntud aristokraatide vaid ka kultuurieliidi ellu. Põgenemine Venemaalt oli paljudele läbi viletsuse ja nälja raske ning alandav nagu ka edaspidine elu Pariisis, kus tuli hakata ise endale elatist teenima. Nii oligi Pariisis tavaline, et taksojuhtideks olid suurvürstid ja vürstid, kelle naised ja tütred samal ajal tikkisid ja õmblesid sandikopikate eest kuulsatele moemajadele rõivaid. Ja neid ameteid ei olnud sugugi lihtne saada. Kultuuri- ja k...

“Lõpmatus papüürusroos” on kahe doktorikraadiga noore hispaanlanna ajalooline teos kirjasõna ajaloost aegade algusest tänapäevani. Olen lugenud päris palju kuivi ja faktipõhiseid ajalooraamatuid, kuid see on teistsugune. Kirja on ta pandud hoogsas kaasaegses stiilis ning mõjudes kuidagi väga ärksana, loed seda nagu põnevikku. Muidugi põhineb teos faktidel ning sellele on eelnenud ülipõhjalik uurimistöö, kuid sekka on lisatud ka hulgaliselt müüte ning väljakaevamistel põhinevaid uusimaid hüpoteese. Väga vahva, et samapalju, kui raamatutest, on juttu ka raamatukogudest. See on üks parimaid raamatuid, mida sel aastal lugenud olen ning loodetavasti leiab ta peagi koha ka minu koduses raamaturiiulis. Soovitan soojalt! “Raamatukogu viis ellu parima osa Aleksandri unistusest: universaalsuse,teadmisjanu, ebatavalise soovi kõike kokku sulatada. Aleksandria riiulitel olid piirid kustutatud, seal elasid viimaks ometi rahumeelselt koos kreeklaste, juutide, egiptlaste, pärslaste ja indialaste sõn...

Kuidas peaksin seda imetoredat raamatut arusaadavalt kirjeldama? Kui ütleksin, et kaardid võivad olla lummavad ja põnevad, siis jääks seletus ilmselt liiga subjektiivseks. Et aru saada, mislaadse raamatuga on tegemist, kujutage endale ette erinevaid atlasi koolipõlvest, kus erinevatel lehekülgedel oli kaardi peal selgeks tehtud nii majanduslikke, looduslikke jm tõdesid erinevate piirkondade kohta. Aga et kaartidel on võimalik peaaegu et kõike seletada ja kaardistada, see on vahva! Nagu pealkiri lubab, on raamatus 65 väga huvitava informatsiooniga Eesti kaarti, kõikidel seletavad tekstid juures.  Kaardid annavad meile huvitava kujunduse kaudu toredat ja üllatavat teavet, näiteks:  Millal toomingas erinevais paigus õitsema hakkab? Eesti antipoodid ehk mis on teisel pool maakera? Mitu Eestit mahub Ukraina sisse? Kus on kirikutel torni otsas rist, kus kukk? Verised kohanimed (...vere) Kus asub pang, kus ämber? Milline punkt on seotud meie hiidudega: Kalvipoja, Suure Tõllu või teis...