Lugemispäevik

Selgitasime sel aastal taas välja meie raamatukoguhoidjate meelest parimad lõppenud aasta raamatud (2011. aasta kokkuvõtet saab vaadata siit ja siit ). Eelmise aastaga võrreldes oli nimekiri tunduvalt pikem ja kirjum ning nii selgelt eristuvaid lemmikuid, kui eelmisel aastal, ei olnud. Eks näitab ju see, et häid raamatuid ilmub palju ning igale maitsele leidub midagi. Siiski saab välja tuua kolm võrdselt kõige rohkem hääli saanud raamatut : Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" E. Donoghue "Tuba" S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda" Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" ilmus küll aasta lõpul, kuid kiired raamatukoguhoidjad said selle läbi loetud veel enne, kui raamat laenutusse jõudis ning raamatu kohta arvati muuhulgas: "Kauaoodatud nö ajalootriloogia raamat. Ei pidanud pettuma. Stiililt täiesti oksanenlik. Lugemine nõudis kaasamõtlemist ja keskendumist. See raamat kuulub nende hulka, mille mõjutusi saab kogeda oma meeltes ja mõtetes ...

Juudi päritolu prantsuse kirjandusklassiku Irène Némirovsky "Prantsuse süit" on üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid Teisest maailmasõjast. Tähelepanuväärne ei ole aga mitte ainult raamat, vaid ka autori elukäik ning traagiline saatus. 11. veebruaril 1903 Kiievis pankuri perre sündinud Irène Némirovsky oli lapsepõlves õnnetu laps, otsides pelgupaika kirjandusest. Ta hakkas kirjutama juba neljateistkümneaastaselt, leides kirjutamisest lohutust üksindusele. Pärast kolimist Kiievist Petrogradi ning seejärel Moskvasse, saabus tema perekond 1919. aastal Pariisi, kus ta ka abiellub ning saab kaks last. Hoolimata oma tuntusest (1929. aastal ilmunud "David Golder" toob talle kiiresti kuulsuse) ning usuvahetusest ei õnnestu Irène Némirovskyl saada Prantsuse kodakondsust ning vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist 1939. aasta 1. septembril põgenes ta koos abikaasa ning tütardega Pariisist külasse nimega Issy-l’Évêque. Issy-l’Évêques kirjutas Némirovsky "Pran...

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga. Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis. Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja...