Kui oled kirjanik ja sul on oma lemmikautorid, kes paraku
juba surnud, tahaksid nende loomingut ehk pikendada. Kõige tunnustatum Agatha
Christie päraste teoste lisaja on Sophie Hannah. Anne Tyler, Margareth Atwood
ja mõnedki veel on kirjutanud edasi Shakespeare’i.
Eestlastest on mu lemmik Toomas Kalli ““Paunvere lõpp”:
Kuidas eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid: 26 eesti kirjaniku stiilinäited,
kui nemad oleksid “Kevade” autorid”.
Näiteks Tõnu Õnnepalu stiilis algab “Paunveranda päevik”:
“Paunveres püsib juba eiteamitmendat päeva tihe udu. Kirikutorni tippu võib
ainult aimata ja oma ninast palju kaugemale ei näe. Aga mida mul olekski siin
näha, mida ma juba näinud ei ole. Ei, minule udu meeldib. Udus on hea
olla.”
Või Arvo Valtoni “Kevadisi mõtteteri” :” Ei tohi unustada, et
“Tootsi peenar”, nii nagu me seda tunneme, on omandiõiguslikus mõttes siiski
“köstri peenar”.” “Hinge eest hoolt kanda võib olla sama tulemusrikas nagu
sõelaga vett kanda.” “Kord on kriiskad peal ja temperatuur all, siis on jälle
temperatuur peal ja kriiskad all.”
Paavo Matsini “Death Cafe´s” tegutsevad kirjanikud ise,
vastavalt oma iseloomule. Oskar Luts, Betti Alver, Tammsaare, Uku Masing, Juhan
Liiv, Hemingway on surnuist üles äratatud, elama paigutatud Madriidi, Pariisi,
Berliini või Peterburi ning jätkavad seal oma loomingut, kes kui edukalt. Kirjanikud tegutsevad vastavalt oma imagole.
Luts: “Mul on alati äriks olnud liiga vähe leidlikkust, kõik on raskelt tulnud,
nagu peaks kirjutama kolhoosiajast mõnda romaani, puudub mul selline
sahkerdamise põhiheli hinges. Isegi nüüd vahest siin, Madriidis, ärgates
imestan, kuidas küll nõnda kaugele sain kallist Tartust!”. Tammsaare on
heietav, Alver armunud, Masing liiga tark ja isepäine ja Liiv kartlik. Nii saab
Matsini teos ka duhhi juurde – tore kohtuda ju tuntud ja armastatud
kirjanikega.
Soovitab Leelo
Kommentaarid
Postita kommentaar