Lugemispäevik

"Värav" on täiesti eesti oma kodumaine koolja/zombi õuduslugu. Tegevus toimub Peipsi lähedal asuvas väikeses maalilises Meerapalu külakeses. Unisel pisikülal on aga täiesti oma sajandeid vana õudne saladus - pimeduse saabudes avaneb küla lähedal raske roostes hingedega raudvärav, õhk muutub ootamatult külmaks ja veider udu roomab metsa alt küla poole ning ringi hakkavad liikuma kooljad/zombid. Külarahvas varjab ennast majades, sest kelle zombid kätte saavad, viivad kaasa ja elavast hingest saab zombiarmee uus liige. Lugu saab alguse, kui kaduma läheb pealinna peaspetsialist ja asja hakkavad uurima värvikad tegelased piirivalvur Andres ja pisikese viinaveaga kohalik võmm Virve. Tihe tegevusliin ja palju humoorikaid kirjeldusi. Lisaks ajalooline lähenemine kooljaprobleemile ja kristliku mütoloogiaga seotud lõpp. Raamat, mida ei ole piinlik lugeda, kõik on ladus ja kaasakiskuv ja väga vaimukas. Ei ole mõeldud ainult ulme/fantaasia/õudukafännidele, vaid on mõnus lugemine ...

Sarja ELAVIK XX raamat pealkirjaga „Ma tahan mängida!“ Eesti Vabariigi 100.sünniaastal möödub 100 aastat ka näitleja Ellen Liigeri sünnist. Eesti Teatri- ja Muusikamuusemi raamatusari Elavik põhineb muuseumi kogudes leiduvatel ajaloolistel arhiivmaterjalidel. Väga sümpaatne sari möödunu meenutamiseks. Ellen Liiger on näide harvaesinevast näitlejannast, kes oli laval lapseeast kuni elu lõpuni. Lapsnäitlejana tegi ta kaasa Estonia lavastustes. „Ma olin viieteistkümne aastane, kui lavastusega „Robinson ei tohi surra „ tähistati minu 10 aasta lavategevuse juubelit”. Peale Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist asus ta panka tööle. Kuigi matemaatikat ei ole Ellen kunagi armastanud . „Tegin oma tööd piinliku hoolega, aga siis juhtus õnnetus-olin eksinud. Revisjon tuli sisse ja selgus, et kaks senti on puudu. Kaks päeva otsisime seda kahte senti, see oli nii õudne, ma jäin kõhnaks, kui öösel seal küürutasin. Suure sendiotsimise hoos aga ei pannud tähelegi, et teatrikool avatakse...

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada.  Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti.   Matthias Johann Eisen Muhumaa oli eduka krimikirjaniku Katrin Pautsi emale tõotatud maa, millest unistada ühe Pärnumaa küla, Kikerpera, tantsuõhtutelt koju minnes ja sõbrannadega tolleaegset lööklaulu „Muhumaa” lauldes. Imeilus ja salapärane väike Muhu aga jäigi kättesaamatuks, kuigi saatus viis ta saarele elama nüüd juba neljakümneks aastaks. Kodusaareks pidi Muhu saama ka tema neljale lapsele, kes küll sügavate hingehaavadega sealt esimesel võimalusel põgenesid. Kurjakuulutav oli juba mandrilt tulnuka – massaka – vastuvõtt külaelanike poolt. Ei mingit soola-leiba või ameeriklaste õunapiruka welkammi – hoopis virtsatsistern hakkas oma sisu nende aia taha tühjendama, rikkudes kaevuvee ja lämmatades haisuga. Seasitavedu lõppes alles siis, kui auto püdelasse mutta kinni jäi. Ärevil olid külanaised, kindlana, et meheta massakas on saarel nende mehi varastama...

Raamatu autor Karl Kello on Rakveres sündinud filmirežissöör, ajakirjanik ja Õpetajate Lehe toimetaja. Enamus eestlasi on elu jooksul käinud Saaremaal Kaali järve kaemas, kuid vaid vähesed teavad, et Põhja- Saaremaal Meiustes, Karja kiriku ja Panga panga vahepeal asub muinasobservatoorium. Kello kirjeldab oma raamatus detailselt seal asuvaid kiviringe ja kiviradu, terviseallikat, matusekohta ja muinassadamat. Võib arvata, et tegemist on päikese- ja kuuobservatooriumi ehk kalendrirajatisega. Autor otsib vastuseid küsimustele, kes ja millal selle rajasid ning kuidas ja milleks kasutasid. Kello ei ole ajaloolane ja raamat ei ole tõsiteaduslik uurimus. Autor pakub välja erinevaid teooriaid, otsib seoseid eesti pärimuse ja teiste rahvaste kultuuriloo vahel ja teeb pikki põikeid mütoloogiasse ja sümbolite maailma. Kello püüab meie eelkäijate püha paiga kohalt saladuseloori küll kergitada, kuid vastuseta küsimused jäävad. Selle raamatu lugemine on kui põnev seiklus,- fantaasiaks ruumi jä...

Doris Kareva koostatud luulekogu "Eesti tunne" sisaldab viimase 150 aasta jooksul ilmunud isamaalisi tekste. Esindatud on üle saja Eesti autori läbi ajaloo. Siin on laule, mida teatakse peast ning ka vähem tuntud luuletusi. See on Eesti lugu erinevatel aegadel. Üle saja aasta tagasi alles unistati oma riigist. Juhan Liiv kirjutas aastal 1909: Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa; ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kui vahest nagu vargsi mõte su poole käis: siis panevad seda nad pahaks, kõik ilm sest siis kisa täis. Eestil on olnud paremaid ja raskemaid aegu. Autorid on väljendanud nii rõõmu kui südamevalu, looduse ilu ja armastust. Täna on võimalik tagasi vaadata, meenutada ja leppida. Samas on tulevik olnud üle aegade aimamatu ja alles saladus. Ernst Enno kirjutas aastal 1920: Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. ... Luule, mis on laulu sisse pandud, on tuntuks saanud ja oma elu elama hakanu...

Tartu Kunstimuuseumi poolt välja antud nii kunsti-, eluloo- ja ajalooraamat üheskoos äratas mu tähelepanu mitte ainult huvitava pealkirja (teemaga), vaid ka kauni köite tõttu.  Kas te teadsite, kes oli Eesti esimene naiskunstnik? Kui ei, siis nüüd on võimalus temast lugeda ja tutvuda raamatu vahendusel tema loodud kunstiga.  Julie Hagen-Schwarz on meie kunstiajaloos ainukordne naiskunstnik. Kuna 19. sajandil Eestis tegutsenud naiste vastu on ikka huvi üles näidatud ja neist rohkem teada tahetud, siis Julie Hagen-Schwarzi käekäik pakub huvi mitte ainult kunstiajalooliselt, vaid ka ajaloolises mõttes laiemalt.  Raamatust saame aimu, millised võimalused olid 19. sajandil hariduse omandamisel sakslastest vähemuse hulka kuulunud naistel. Kuidas suhtuti naiste kunstiõpingutesse ja mida eeldati tolle aja tütarlastelt arvestades nende positsiooni.  Julie Hagen-Schwarzi loo muudabki erakordseks see, kuidas ta sai jagu ühiskondlikest, kultuurilistest ja poliitilis...

Raamatu minategelane on õpetajana töötav Erika, kes soovib koolivaheajal aja maha võtta ja end lõpuks ometi korralikult välja magada. Reaalsus on see, et kõik siin elus ei lähe alati päris nii nagu soovid. Loo tegevus toimub nädala jooksul ja keskendub kahe lapse, ema ja isaga pere tegemistele. Pereringis tehakse ettevalmistusi tütre sünnipäevaks. Kõrvalepõikena on kirjeldatud õpetajatest kolleegide külaskäiku Erika juurde ja koolimajas toimuvat pisut veidra loomuga koolitust. Raamatu alguses leiab aset äpardus, mille tõttu saab tütre sünnipäevale kutse lasteaiakaaslane, kes sinna sugugi oodatud pole. Kohati häiris see, et soovimatu lapse sünnipäevale saabumise teemat on nii pikalt käsitletud. Ootasin, et pea terve loo vältel jutuks olnud sündmuse kulminatsiooniks peol tõepoolest midagi üllatavat juhtub, aga selles osas pidin pettuma. Tegelikult ei juhtunud. Kõlama jäi mõte, et hirmul on suured silmad ja lahendused tegelikkuses lihtsamad kui arvata oskame. Veidi imestama pani, ...

Pean ütlema, et raamatut „Mäng mõisa peale“ kätte võttes oli Kersti Kivirüüt minu jaoks tundmatu nimi.   Vikipeediast võib lugeda tema kui kirjaniku kohta järgmist: Kirjanikuna esindab Kersti Kivirüüt etnohorrori žanri. Tema teostes toimuvad sündmused peamiselt tänapäeval. Moodsasse olmereaalsusesse põimuvad müstilised olendid ja paranormaalsed nähtused. Lävepiir selle ja tolle ilma vahel on Kersti Kivirüüdi teostes hägustunud. Loomingulist ainest ammutab Kersti Kivirüüt eesti rahvaluulest ja kohapärimusest. Kõnealune teos oli siiski midagi muud ja paranormaalsed nähtused ning   etnohorror jäävad tema teistesse teostesse („Okultismiklubi“, „Kakukabel ja teisi tondijutte“, „Värav“). „Mäng mõisa peale“ viib meid hoopis 19.sajandi Tartusse, kus veedab „jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipävi“ ennast krahvina esitlev iirlane Sean O`Donnell. Endisel Corki tänavate varaste krahvil on usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui mittesakslaste esindajate...

Valget Kuukinga peetakse lilleriigi üheks jumalannaks, kes kannab endaga kaasas armastuse ja puhtuse energiat aga ta võib olla ka salakaval jääkuninganna. Seega võib ainuüksi pealkirja järgi arvata, et tegemist ehk armastusromaaniga. Hotelli sviidis saavad kokku kaks võhivõõrast inimest, kes on juhtumisi mõlemad broneerinud sellesama numbritoa ja plaanivad siin veeta 5 nädalat. Sara on seotud abielulahutuse kokkuleppega, mis sunnib teda terve kuu elama just nimelt selles toas ja ühtlasi peab ta ka hoiduma igasugusest intiimsemat laadi suhtlusest. Vastasel juhul kaotab ta nelikümmend üheksa miljonit naela. Matthew on valinud selle toa rõdu pärast ja ei taha samuti loobuda. Kuna sviidis on kaks magamistuba, siis otsustavad nad selle kuu siiski mõlemad samas veeta. Tasapisi hargneb Sara ja tema eksabikaasa Georgi lugu, ka abivalmi ja toetava Matthew elu pole alati olnud südamevalust vaba. Kas ja kuidas probleemid lahenevad selgub nagu ikka raamatu lõpulehekülgedel. "Armsad lug...

„Röövitud pioneeri juhtum” on järg raamatule „Reeturlik metsavend”. Ka peategelane, riikliku julgeoleku uurija Endel Kroll, on mõlemas raamatus sama. Tegu on küll kahe täiesti erineva looga, ega eelda eelmise osa lugemist.  Tegevus toimub 1959. alguse Eestis. Uurija Krolli ülesanne on selgitada välja natsionalistliku grupeeringu liikmed, kes maalivad tänavatele Eesti Vabariigi sümboleid ja levitavad nõukogudevastaseid lendlehti. Selleks saadetakse ta Kose-Lükati pioneerilaagrisse vanempioneerijuhiks. Nagu tollele ajale omane, pidi kogu aeg kartma ja kahtlustama, kas keegi on just see, kellena ta end esitleb. Kokku saab sellest üks ajaloolise taustaga krimilugu, mille puhul on raske otsustada, mis on olulisim – krimiloole omane põnevus, nõukogude ajale omase olustiku ja õhustiku suurepärane edasiandmine või hoopis lugu eestimeelsuse alalhoidmisest sellel keerulisel ajal.  Peab tunnistama, et kuigi lugu ise oli huvitav, ei olnud raamat minu jaoks sama ladus ja hästi l...

Suvi on teadagi reisimise ja rändamise kõrgaeg. Eks ole meist mõnedki vaevanud enne reisile minekut pead, et mis, kus ja kuidas. Eesti Filharmoonia Kammerkooris üle 15 aasta laulnud Annika Lõhmus on kaante vahele pannud hulgaliselt reisinippe ja näpunäiteid tavareisijale. Lahedas stiilis kirjutatud raamat annab juhiseid alates puhkuse planeerimisest, käsitleb asjaajamist, reisidokumente, reisiks ettevalmistusi (näiteks kohvri pakkimine), lendamist, majutust jne. Ära ei ole unustatud ka kojujääjaid, kellele tuleb enda äraolekuks juhtnööre jagada. Lisaks asjalikule infole on autor peatükkide vahele pikkinud absurdseid ja naljakaid lugusid elust enesest... . „Toanaabri norskamise korral on soovitatud proovida kuuldavale tuua veidraid hääli (keelega või huultega naksutamine näiteks), see pidavat mõjuma nii, et inimene lõpetab norskamise. Paraku ei pruugi see alati soovitud tulemust anda. Kahel Fila kammerkoori meeslauljal juhtunud ükskord nii, et mees, kes alati norskas, ärkas öösel mil...

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”. Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada. Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”

Raamatu autor on Tartu Ülikooli ajuteadlane ja psühholoog. Mulle jättis raamat hea mulje ning sain üht teist uut aju kohta teada. Meeldis, et pakutud on erinevaid teooriaid ja autor ei ütle, et see on lõplik tõde, vaid vastupidi, on avatud võimalusele, et aja möödudes võidakse kõik variandid ümber lükata ja tuleb välja midagi hoopis uut. Aju on väga keeruline mehhanism oma saja miljoni närvirakuga ja omavaheliste ülipisikeste ühendustega ning aju jäädakse veel pikaks ajaks uurima. Raamatus on käsitletud teadvuse teemat ja lahatakse küsimust, kas teadvus (meie vaimne olemus) on seotud ajuga või on midagi täiesti eraldiseisvat. Hetkel usub teadus pigem esimest varianti. Hetkel on veel puudu ka ühine definitsioon teadvusele, millega kõik teadlased nõus oleksid. Põnev oli lugeda ka aju arengut ja laste mõttemaailma. Tuleb arvestada, et lapsed ei mõtle samamoodi nagu meie. Mulle tundub, et paraku paljud täiskasvanud ei ole sellest teadlikud. Autor edastab ka tehisintellekti arenguid...

Toomas-Valter Huik kolis Rakverre üheaastasena, 1932.aastal, kui tema isa, kirurg Valter Huik, sai Vene tänaval asunud vastvalminud linnahaigla juhataja koha. Käbi ei kuku kännust kaugele- juba viiesena ajalehti lugeva ja igale poole kaasa võtmise tõttu kiirelt areneva poisikese mälestusi saame nüüd lausa raamatust lugeda. Võsul suvitamas käies satuti peale, kui piirivalve mootorpaat salapiiritusevedajate oma taga ajas. Rakvere Saksa Gümnaasiumi heategevuslikul koolipeol tehti 1939.aastal Hitleri propagandat, koolipoisid laulsid ja igal võimalikul juhul kargasid heil-tervitusega püsti. Ka Rakveres tõstis pead esialgu illegaalne Eestimaa Kommunistlik Partei ja propaganda tulemusel pääses viimastel vabadel Riigikogu valimistel Rakvere ringkonnast 1940.aastal volikokku tundmatu Tallinna laevalossija Voldemar Jaanus. Välja jäi näiteks linnapea Aviksoo. „Mina mäletan Heinrich Aviksood kui reibast rõõmsameelset vanahärrat. Kevadeti ja sügiseti nägin teda mõnikord linna vahel jalgratas...

Sellest, kuidas minevikus igapäevast elu elati, on praegused teadmised üpris kasinad. Niisugused “ebaviisakad” teemad nagu isiklik hügieen, lauakombed, eluruumide korrashoid ja loomulike vajaduste rahuldamine on paraku jäänud Eesti etnoloogia uurimisalast välja. Selle tühimiku täidab etnoloogi ja kultuuriajaloolase Heiki Pärdi raamat, mis viib meid kurssi eesti küla olmekultuuriga 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani.  Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali.  Tähelepanekuid maarahva olmest ja kommetest:  “ Käterätik oli tundmata asi. “Silmanarts”, s.o enamiste mõni katkine särk või mõni muu kulunud riidetükk täitis seda ülesannet. Nagu sagedaste kogu pere ühe veega silmi pesi, nõnda oli ka üks ja sees...

Mina tutvustan Teile Helen Käiti kõige uuemat jutustust "Kummitusmaja". Lugu jutustab kaksikutest Miast ja Liast. Lia on väga rahulik tüdruk, Mia aga seevastu üsna kärsitu. Raamatu alguses tuleb kaksikõdedel ette suur elumuutus, nimelt kolivad nad oma perega väikelinnast maale elama, kus ootab neid ees väike roheline maja. Alguses Miale maja ei meeldinud, kuna see nägi välja väike ja tagasihoidlik. Lia aga nii mures ei olnud, tema jäi maja esimest korda nähes rahulikuks ning arvas, et majal pole tegelikult viga midagi. Lisaks said mõlemad tüdrukud endale oma toa. Majja sisse kolides pidid kaksikõed harjuma nii uue maja, uue kooli kui uute klassikaaslastega. Üsna pea hakkasid klassikaaslased Miale ja Liale jutte rääkima, kuidas nende uues kodus kummitab. Mia ja Lia ei tahtnud neid kuidagi uskuda aga kui toimuma hakkasid seletamatud juhtumised, olid tüdrukud üsna veendunud, et nende kodus tõepoolest kummitab. Mia oli eriliselt hirmul, Lia see-eest nii tohutult ei kart...

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“. Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk.  Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, t...

Kirjastus Tänapäev on välja andnud uue Ene Sepa noorteromaani "Jagatud elu". Seda raamatut soovitan eelkõige hobustega eelnevalt kokkupuutunud inimestele, sest kohati on raamatu alguses kasutatud terminid ebaselged. Kahjuks ei olnud mõisteid kusagil ka lahti seletatud, aga see selleks.  Lugu räägib noorest Sigridist, kes käib igal võimalikul hetkel hobusetallis ratsutamas. Tema lemmik hobune on Mileedi, kellega ta möödunud suvel võistlustel esikoha sai.  Algamas on suvevaheaeg ja Sigrid kujutab juba ette kuidas ta kõik kolm suvekuud iga päev ainult Mileediga ratsutada saab. (Siinkohal toon välja täpsustuse, et Mileedi ei ole tegelikult Sigridi oma. Ta on lihtsalt harjunud temaga iga päev sõitma) Ent suured plaanid lähevad sassi, kui talli omanik teatab uuest sõitjast, kes samuti suveperioodiks talli tuleb. Sigridile tundub, et nagu tema kiuste pannakse uus sõitja TEMA Mileediga sõitma. Sigrid peab oma hobust jagama hakkama ja ta arvab, et ainult temale tehakse ülekohut...

Mart Kadastiku romaani „Luikede järv“ raamistiku moodustavad üllatavad sündmused ja suhtesiksakid, mille alguspunktid ulatuvad kuni saja aasta taha. Värvikale ühispildile koondunud tegelasi (jurist, arst, ettekandja, ajakirjanik, taksojuht jt) seovad igavesed küsimused armastuse otsimisest, leidmisest ja kaotamisest, lootusest ja lootusetusest.  Rammestaval suvepäeval saabub pensionil advokaadi Arvi Sillami järveäärse maakodu õuele iseäralik seltskond. Võõrastel on kaasas urn oma lähedase tuhaga, mille nad tahavad järvevette puistata. Kui vana advokaat kadunukese nime kuuleb, ei reeda ta mingil moel, et oleks seda meest kunagi tundnud. Aga on. Veelgi enam. Keegi ei aima, kui suurt rolli on need kaks perekonda mänginud ja hakkavad edaspidi mängima üksteise elusaatustes. Tegelased avanevad järk-järgult, nii nagu järk-järgult selguvad ka nende omavahelised seosed ja suhted. Ning nagu autori varasemateski teostes, jagub „Luikede järve“ nii kuumi tundeid kui ka karget gro...

Katrina Kalda on maalinud väga sünge pildi maailma allakäiguteest. Altruism kaob, inimesed muutuvad ning hakkavad käituma teisiti, kuna nende peamiseks eesmärgiks on vaid ennast elus hoida. Pool romaanist oli väga huvitav, kuid siis hakkas kõik kuidagi korduma. Lõpp valmistas pettumuse, ootasin mingit eepilist düstoopiale väärilist lahendust, mida aga kirjanik ei pakkunud.  Kolme erineva põlvkonna naise jutustatud  lugu tulevikust, nimeta maal, linna äärealadel. Tasandik, ääremaa, toksiline tsoon. Tagasiteed Linna ei ole. Tasandikule pagendatakse eksimuste eest või kuna sa lihtsalt ei ole enam Linnale vajalik. Elu Tasandikul on trööstitu, inimesed elavad reostatud keskkonnas, epideemiate küüsis, pidevas puuduses, külmas ja näljas. Inimeste tööks on ümbertöödelda Linna jäätmeid. Toitu ja muud saab talongide eest, vaba aeg kulub materiaalsetele muredele, järjekordades seismisele ning, vahetuskaubandusele. Sabine, Astrid ja Marie (vanaema, tütar ja tütretütar) elavad...