Lugemispäevik

Indrek Koff „Kui ma oleksin vanaisa“ Leigi soovitab lugeda: Vanemad lugege kindlasti oma lastele seda raamatut ette, siis nad ikka teavad täpselt, mida vanaisalt nõuda tuleb! Tulevastele vanaisadelegi kohustuslik kirjandus, korralik käsiraamat, millest eeskuju võtta, et mitte vanaisaks olemisega „puusse panna“ ja veel enam, kui tunned,et isana pole just kõik õnnestunud, siis on viimane aeg vanaisaks valmistumisega pihta hakata ja Indrek Koff on ühe selle õige vanaisa kirjeldamise raamatus enda peale võtnud. Ilmar Tomusk „Kops läks üle maksa“ Leigile meeldis: Kui Ilmar Tomuskilt ilmub mõni lasteraamat, mis lugeda ei kõlba, siis on küll maailma lõpp käes, ent nagu ikka, Tomuskis ei pea kunagi pettuma ja nii on lood ka selle raamatuga. Raamatus on eesti keeles kasutatavad kahemõttelised sõnamängud ja ütlemised, mis nauditava huumoriga edasi antud. Mida tähendab, kui kops läheb üle maksa, onu pea käib ringi või isa teeb pulli? Jällegi hea kooslugemise ja arutamise raamat, et lapsele loet...

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad?  Äkki on ühel neist uus kallim?  Äkki on ema rase!  Äkki on ema raskelt haige!  Tõde on hoopis teine.  Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne.  Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele vale...

R.J. Palacio „Ime” on ühest moondunud näoga poisist nimega Auggie, tema perest ja sõpradest. Kui Auggie otsustatakse koduõppelt tavalisse kooli saata, mõjutab see nii Auggie’t kui ka tema klassi- ja koolikaaslasi (Jack, Charlotte, Julian, Summer jt), kes hakkavad pea igapäevaselt kohtuma Auggie’ga, kes välimuse poolest neist erineb, kuid kes sisimas on laps nagu iga teine. Kui „Ime” 2012. aastal ilmus (eestikeelne tõlge 2014), sai sellest pea kohe väga loetud ja hästi hinnatud raamat (näiteks Goodreadsis on „Ime” hindeks 4.42). Seda loevad meelsasti nii lapsed ja noored kui ka täiskasvanud. Paljudes koolides kasutavad õpilased ja õpetajad seda iseloomukasvatuses. Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog , SaaRaa ja loterii . Nüüd on aga ilmunud ka „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest”. See ei ole „Ime” järg, vaid Auggie maailma edasiarendus. Lisaraamatu esimeses loos saab sõna Julian...

Oscar Dunleavy on koolipoiss, kes ühel päeval kaob – merest leitakse vaid tema jalgratas, mis annab alust arvata, et poiss on sooritanud enesetapu. Ja kuigi Oscari otsingud veel käivad, usub enamik inimesi, et poissi elusalt leida enam ei õnnestu. Siiski leidub kaks noort – Oscari vend Stevie ja naabritüdrukust parimas sõbra Meg – kes sellega sugugi leppida ei taha. Nii otsustavadki nad välja uurida, mis juhtus populaarse koolipoisiga viimase poolaasta jooksul, kui Meg perega Uus-Meremaal viibis. Miks enne elurõõmus ja populaarne poiss oleks üldse pidanud endalt elu võtma? Kas Oscari kadumine on seotud nende uue klassikaaslase Palomaga? Jutustus kirjeldab veenvalt, kui vähe on teinekord vaja, et laps muutuks teiste poolt tõrjutuks, üksildaseks ja õnnetuks. On ju Oscar varem olnud mitte ainult klassi, vaid kogu kooli üks populaarseimad poisse, kuid kadumise hetkeks ei ole talle sõpru jäänudki… Soovitaksin raamatut lugeda nii lastel kui nende vanematel – mõtlemisainet jätkub kõigil...