Lugemispäevik

Kui oled kirjanik ja sul on oma lemmikautorid, kes paraku juba surnud, tahaksid nende loomingut ehk pikendada. Kõige tunnustatum Agatha Christie päraste teoste lisaja on Sophie Hannah. Anne Tyler, Margareth Atwood ja mõnedki veel on kirjutanud edasi Shakespeare’i. Eestlastest on mu lemmik Toomas Kalli ““Paunvere lõpp”: Kuidas eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid: 26 eesti kirjaniku stiilinäited, kui nemad oleksid “Kevade” autorid”. Näiteks Tõnu Õnnepalu stiilis algab “Paunveranda päevik”: “Paunveres püsib juba eiteamitmendat päeva tihe udu. Kirikutorni tippu võib ainult aimata ja oma ninast palju kaugemale ei näe. Aga mida mul olekski siin näha, mida ma juba näinud ei ole. Ei, minule udu meeldib. Udus on hea olla.”             Või Arvo Valtoni “Kevadisi mõtteteri” :” Ei tohi unustada, et “Tootsi peenar”, nii nagu me seda tunneme, on omandiõiguslikus mõttes siiski “köstri peenar”.” “Hinge eest hoolt kanda võib olla sama tulemusrikas nagu sõelaga vett ...

Ave Taaveti raamat "Kasukas" on üks suurepärane võimalus, kuidas tõsta natukenegi oma meeleolu ja kas või korrakski välja saada  hullumeelsest negatiivsest inforuumist. Kogumikus on 14 lühilugu, mis inspireeritud igapäevaelust ja eesti mütoloogiast.  Taaveti muljetavaldav ja rikas keelekasutus ning huumor on need, mis selle jutukogu nii nauditavaks muudavad.  Sõnaveebist otsisin abi, kui jäin hätta vähemkasutatud sõnade tähendustega nagu aakrik, vihur, luupatak ja boreaalne, suu ajasid muigvele tähemängulised trakt ja advokaado, silma jäid veel kujundlikud distantsupidu, kilulinn ja eriliselt inetu uudissõna kootsing. Mõtteid lemmiklugude kohta:  "Kasukas"- Mõni ese võib tõesti taasluua sideme põlvkondade vahele ja panna nooremad inimesed tundma huvi enda esivanemate vastu.  "Kuller"- Boldi ja Woldi ühiskonnas tahab inimene kõike saada kiiresti, ilma vaevata ja valik peab olema suur- tarbimisühiskond orjastab. "Konsultatsioon"- Tänapäeval on karj...

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ame...

 Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Hea meel on tavapäraselt jagada muljeid loetu kohta meie lugemispäevikus. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Anu Raua jutukogu "Kuue ruuduga aken". Anu Raud „Kuue ruuduga aken” Lia soovitab soojalt: Väga meeldis Anu Raua jutukogu “Kuue ruuduga aken”. Armas raamat, need lood on tõesti sündinud. Anu Raud on nagu unistuste maavanaema, südamlik ja soe. Raamat on väga ilusas eesti keeles. Kõlab ju hästi - labakinnaste laulupidu ja kindakirja jahimees. Mälestused kaugemast ja lähemast ajast, emotsioonid, kohtumised, elutarkus, looming, õppimine ja õpetamine.  Mulle endale meeldib Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis ehib Vainupea kabelit. Ta ise kirjutab selle kohta, et igal inimesel on oma aeg, oma liivakell. Elukillud kukuvad kellakaelast minevikumustrisse. Kui peaaegu kogu tulevik on minevikuks saanud, tulevad eluliiva inglid ja poetavad veidi el...

Indrek Koff „Kui ma oleksin vanaisa“ Leigi soovitab lugeda: Vanemad lugege kindlasti oma lastele seda raamatut ette, siis nad ikka teavad täpselt, mida vanaisalt nõuda tuleb! Tulevastele vanaisadelegi kohustuslik kirjandus, korralik käsiraamat, millest eeskuju võtta, et mitte vanaisaks olemisega „puusse panna“ ja veel enam, kui tunned,et isana pole just kõik õnnestunud, siis on viimane aeg vanaisaks valmistumisega pihta hakata ja Indrek Koff on ühe selle õige vanaisa kirjeldamise raamatus enda peale võtnud. Ilmar Tomusk „Kops läks üle maksa“ Leigile meeldis: Kui Ilmar Tomuskilt ilmub mõni lasteraamat, mis lugeda ei kõlba, siis on küll maailma lõpp käes, ent nagu ikka, Tomuskis ei pea kunagi pettuma ja nii on lood ka selle raamatuga. Raamatus on eesti keeles kasutatavad kahemõttelised sõnamängud ja ütlemised, mis nauditava huumoriga edasi antud. Mida tähendab, kui kops läheb üle maksa, onu pea käib ringi või isa teeb pulli? Jällegi hea kooslugemise ja arutamise raamat, et lapsele loet...

Ahoi, inimesed, kellele meeldivad filmid nagu “Mats minevikust” või “12 ahvi”, võite rõõmustada: kirjastus Varrak andis avalöögi Jodi Taylori ajarännuraamatute sarjale. Esimene on “Üks neetud jama teise otsa”. Kui põnev oleks ise sattuda kuhugi minevikku ja vaadata, kuidas siis oli: jälgida dinosaurusi, kuulsaid inimesi, põnevaid sündmusi ja muidugi omades võimalust silmapilkselt lahkuda, kui asi ohtlikuks läheb. Autor on sinna lisanud veel võimaluse ajalugu ninapidi vedada: näiteks lähed ajaloos sinna, kus tead, et mõni ürik või ese on enne kadumist veel alles, peidad selle maapõue ja siis tagasi enda ajas olles saadad oma asutuse arheoloogid seda välja kaevama. Jodi Taylori kirjeldusoskus on muljetavaldav, raamatulugemine ei jää alla filmivaatamisele!                                                           ...

  Eesti tuntuimale kalambuuride kuningannale Keiti Vilmsile on tekkinud tõsine konkurent. Täiesti üllatavalt on võimalik kirjutada terve raamatutäis sõnamängulisi nalju lörri läinud suhetest. Tegemist on kõrgema taseme kalambuuridega, kus sõnade mitmetähenduslikkust on oskuslikult ära kasutatud nt burxiputka kutt ütles, et olen norm pihv, valgustipoemüüjaga läksin pimekohtingule, kellassepaga tiksusime hommikuni, tõlkijaga toimetasime enamasti kehakeeles jne.  Miks ei klappinud kiropraktiku, jalgratturi, influenceri, lauluõpetaja ja sõjaväelasega ning paljude teistega loe raamatust ise. Taskurätik võta ka kõrvale, sest naerda saab pisarateni!  Stiilinäide ka: "Enne seda kustus suhe elektrikuga,  kuna särts oli ära kadunud  ja me lihtsalt polnud enam teineteise masti. Viimases faasis polevat ma pakkunud talle üldse pinget ja nii tuli tal hakata uusi kontakte otsima,  et maandust leida. Mina ei läinud sellest teadmisest põlema,  saades hoopis positiivse ...

Lasteraamatutest on tänavused lemmikud Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ ja Ilmar Tomuski "Vapper siil". Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ Reeda lugemissoovitus : Nii mõjuvalt Eesti ajalugu kujutavat lasteraamatut pole tükil ajal ilmunud. Paadipõgenike meresaagadest on varem küll kirjutatud, kuid nende traagiliste ja paljusid eesti peresid puudutanud sündmuste kujutamist laste silmade läbi pole keegi tihanud ette võtta. Veel enam kiitust väärib see, et autor ei ole hetkekski unustanud väikese lugeja nappi iga ning elukogemust, et ta valdab osavalt lapsele mõistetavaid kujundeid ning sõnavara.  Nii Juhani Püttsepp kui lätlannast illustraator Gundega Muzikante on oma suguvõsade kaudu seotud paadipõgenemistega, õigupoolest ongi raamat sündinud omal ajal lainetesse jäänud sugulaste Reeda, Reinu, Villu ja Riina mälestuseks. 1944. aasta sügise suurpõgenemisest on möödas just nii palju aega, et toonased lapsed on/oleks jõudnud...