Lugemispäevik

  Aastaid tagasi miljoneid lugejaid inspireerinud menukirjanik Elizabeth Gilbert on tagasi uue, julge ja sügavalt isikliku mälestusteraamatuga, mis heidab valusa pilgu inimhinge varjukülgedele. Raamat jutustab autori ja tema parima sõbra Rayya Eliase ootamatust armastusest, mis muutub peagi tragöödiaks. Tegemist on halastamatu ja ausa kirjeldusega sellest, mis juhtub, kui elu kaunimast armastusloost saab õudusunenägu. Gilbert ei ilusta midagi, vaid toob lugeja ette oma suhtesõltuvuse, halvimad hetked ja süngeimad mõtted. Ta kirjutab valusa otsekohesusega ootamatult vähidiagnoosi saanud Rayya viimsetest päevadest ja iseenda halbadest sõltuvusmustritest. Autori ellu saabub pöördepunkt alles siis, kui ta loobub eneseõigustamisest ja kontrollivajadusest. „Jõe äärde välja“ ei ole kerge suvelugemine, vaid kaasahaarav rännak, mis kõnetab igaüht, kes on olnud mõne sõltuvuse kütkeis, igatsedes samas sisemist rahu. See on sobiv lugemine neile, kellele pakuvad huvi elulood, inimsuhete keeruku...

  Mis juhtub siis, kui sa tahad teha midagi, mida sinul teha ei lubata? Teisel pool laguuni asub Murano - paik, kus klaasikunst on rohkem kui käsitöö. See on traditsioon, perekond ja sajandite jooksul edasi antud oskus. Orsola Rosso julgeb unistada millestki, mis tema ajastul naistele ei kuulu - klaasikunstist. Kui perekonna elu lööb kõikuma, peab ta oma unistuse nimel astuma üle keelatud piiride ja õppima salaja klaasi vormima. Tema teekond on täis armastust, kaotusi, raskusi ja võite ning viib läbi aegade, millega muutub ka tema enda elu. Kõige põnevam on see, et Orsola lugu ei jää ühte aega. Lutsukivina läbi sajandite kulgev „Klaasimeister“ jutustab naisest, perekonnast ja Veneetsiast, kus maailm pidevalt muutub, kuid soov oma elu ise kujundada jääb. Mulle meeldis Orsola juures tema julgus erineda ja valida oma tee, isegi siis, kui see tähendab minna vastuollu teiste ootustega. Väga meeldis mulle ka see, kuidas klaasikunst on kogu looga läbi põimunud - habras klaas muutub justku...

Peategelane Anna Fox elab üksinda New Yorgis oma suures majas. Tugeva ärevuse ja agorafoobia tõttu ei suuda ta kodust lahkuda ning tema päevad mööduvad nelja seina vahel vanu filme vaadates, veini juues, internetis suheldes ja aknast naabrite elu jälgides. Kõik muutub, kui naabrusesse kolib uus perekond – Russellid. Esmapilgul näib nende elu peaaegu täiuslik, kuid ühel õhtul näeb Anna oma aknast midagi, mida ta poleks pidanud nägema. See hetk muudab kõik ning seab ohtu ka tema enda elu. Mida sügavamale Anna naabrite ellu ja saladustesse tungib, seda rohkem hakkavad päevavalgele tulema ka tema enda mineviku varjatud küljed. Kui politsei Anna versiooni sündmustest ei usu, hakkab ta ka iseendas kahtlema: kas ärevus ja ravimid moonutavad tema tegelikkusetaju või püüab keegi sihilikult panna teda uskuma, et ta ei saa enam omaenda mõistust usaldada.

On raamatuid, mis viivad meid kaugele - ajaloo sügavustesse, võõrastele maadele, fantaasiamaailmadesse. Ja siis on raamatuid, mis teevad hoopis vastupidist - need toovad meid meie oma argipäevale niivõrd lähedale, et alles nüüd hakkame seda justkui esimest korda tõeliselt nägema. Tõnu Õnnepalu uus romaan "Tööpäev" kuulub kindasti viimaste hulka. Raamatu tegevus toimub Hõbekuuse puukoolis - kohas, kus kasvatatakse istikuid, torgatakse mulda taimi, juuritakse neid müügiks jälle välja, töötatakse labidate ja masinatega ning veedetakse päevi pauside ja lõunatundide rütmis. Esmapilgul võib tunduda, et kõigest sellest pole suurt midagi kirjutada, sest on ju seal tehtav töö nagu töö ikka, seesama rutiin kordub päevast päeva. Aeg venib ja kaob korraga, nagu raamatu tutvustuses tabavalt öeldakse.  Raamatut lugedes aga selgub, et see ei räägigi tegelikult üksnes puukoolist, vaid hoopis meist endist. Autor oskab näidata, kuidas on meie kõigi töömaailm täis omamoodi absurdi, mida argipäe...

  Kui otsid sel suvel head raamatut, mis oleks lihtne kätte võtta, aga ei laseks pärast kohe lahti, siis Nina Lykke „Kus on täiskasvanud?“ on kindel valik. Kas pole vahel nii, et täiskasvanuks olemine tundub midagi sellist, mida kõik justkui peaksid oskama… aga keegi ei ole seda meile päriselt õpetanud? Ida on 60-aastane pereterapeut. Ta kuulab iga päev teiste inimeste suhteid, püüab neid mõista ja lahti harutada. Aga oma elu on korraga palju keerulisem: poeg ei taha temaga suhelda, abikaasa on läinud ja mingi kindlus tema elus on lihtsalt ära kadunud. See, mis teeb selle raamatu heaks, on see, kui äratuntavalt Lykke inimesi kirjeldab. Mitte suuri draamasid, vaid neid väikseid hetki, kus sa tahaksid olla parem, targem, rahulikum… aga tegelikult oled lihtsalt inimene. Kes armastab valesti, ütleb valel ajal valesid asju ja loodab, et asjad lähevad siiski korda. Ja kuigi teemad on kohati valusad, on lugemine üllatavalt kerge. Lykke huumor on kogu aeg seal sees - selline vaikne ja täpn...

  Seitsmeaastane Amerigo Speranza on üks neist lastest, kes pandi nn õnnerongi peale, mis viis kommunistliku partei eestvedamisel suure hulga Napoli lapsi Põhja-Itaaliasse, et nad keerulise II maailmasõjajärgse aja üle elaksid. See teekond, aga tekitas poisi jaoks lõhe kahe maailma vahele– ühes oli tal kõik, mida ta kunagi igatsenud oli, ent teises tema kodu, juured ja ema.  Raamatu võib mõtteliselt jagada neljaks osaks. Esimeses osas kirjeldab kirjanik Amerigo viletsuses, kuid õnnelikku elu enne rongireisi, sellele järgneb uue perega kohanemise ja muusika leidmise lugu. Lugedes mõjus emotsionaalselt kõige rusuvamalt Amerigo ja ema taaskohtumine. Amerigo jaoks lahtus rõõm kiiresti, sest vaesus ja tavaelu trööstitus olid pärast Põhja-Itaalia positiivseid kogemusi palju raskemini talutavad.  Lugu kulmineerus Amerigo naasmisega kodulinna, kus ta 50-aastasena  rändas uuesti oma mälestustes tagasi kaugesse lapsepõlve, mil tegi otsuse, mis kinkis talle tuleviku.  Min...

Väikese eesti kirjastuse Puänt välja antud Miranda July raamat “Käpuli” paelus tähelepanu keskealiste naiste muredega. Neljakümne viie aastane naine, kel on mees ja viieaastane laps, tunneb järsku keset argipäeva, et on armunud. See on võimatu, tal on perekond ja perimenopaus.  Teised ütlevad küll, et ”inimesele, keda ta ihaldusväärsuse ja kenaduse pärast on terve elu teatud moel koheldud, on nähtamatuks muutumine tõeline rõõm. Aga see ei tulnud nii kergelt, minnalaskmine, ja oh sa poiss, kui väga ma tahaksin, et saaksin teistele oma õitseaja langusega võitlevatele naistele öelda, kui võrratuks muutub elu, kui te sellel minna lasete. ”Kuid nii raske on oma vastleitud tunnetest loobuda, miks see ometi varem ei juhtunud! Autori stiil on hoogne ja peategelane eestlase jaoks vaat et liiga pea ees tulle tormav, tema eneseiroonia ja väljendid ajavad muigama ja tõlge on väga hea. Ei ole traagiline lugemine.

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...

  Trude Teige „Kui vanaema tantsis vihmas“ Leigi soovitab liigutavat lugu: Suurepäraselt kokku põimitud südamepõhjani liigutav lugu, mis põhineb ajaloolistel faktidel ja isiklikel lugudel. Kolm põlve naisi ja saladusi. Peategelaseks Juni, kes põgenenud vägivaldse mehe eest Norra väikesaarele vanavanemate endisesse koju, et iseeneses selgusele jõuda. Vanaema Tekla, kelle armastusest vihmas tantsimise vastu Juni aru ei saanud ning Juni ema Lilla, kes keeldus avaldamast tema isa nime. Perekond, kus põlvkondasid ühendavateks lülideks on armastus ja tragöödia. Ma ei olnud varem kuulnud Saksamaal toimunud massenesetappudest, kui venelased sisse tungisid. Inimesed mürgitasid, poosid, uputasid jne oma pereliikmeid ja ennast, et mitte vene sõdurite kätte sattuda. Natsid tegid sellekohast propagandat. Olin varem lugenud, et sakslastega suhtes olnud või suhelnud norra naisi koheldi kui reetureid, kuid et neilt võeti ära ka kodakondsus ja osa neist deporteeriti Saksamaale, oli minu jaoks uus f...

On külm detsember, kui Lapimaalt Inari järvest leitakse noore inglanna surnukeha. Vicky vend Alex sõidab isiklikult Soome arvates, et saab õe kodumaale viia. Kohapeal ilmneb, et naine on hoopis mõrvatud. Lapimaal Koppes ei juhtu mõrvasid just tihti, seega ei ole Alex kindel, kui pädev kohalik politseinik Agatha on. Ta jääb Koppesse pikemalt ja  asub ka ise õe surma asjaolusid uurima. Kuna Alex ei ole Vickyga juba mõnda aega suhelnud, räägib raamat lisaks leinale omal moel ka süümepiinadest ja peresuhetest. Alex proovib mõista õe elu ja suhteid enne surma. Ka politseinik Agatha lugu ei ole lihtne, ta kasvatab üksi kolme last ja peab igal hetkel olema nende turvalisuse osas valvel. Paralleelselt jutustatakse lugejale Kaya lugu, kes on paarkümmend aastat varem salapäraselt kadunuks jäänud. Kas ja kuidas lood omavahel seotud on, selgub juba lugedes.  "Kes viimasena kaob" on iiri kirjaniku Jo Spaini esimene eesti keelde tõlgitud raamat. 

Raamatu "Maapealne taevas" keskmes on kolm naist. Mimmi on hiljaaegu lahutanud ja otsib uusi väljakutseid. Tal on kindel plaan vana matkabussiga Kreekasse põrutada. Mimmi sõbranna Lena on iseenda unarusse jätnud ja pühendunud täiskasvanud tütre heaolu eest hoolitsemisele. Lena tütar Lovisa elab peale lahutust ema juures ja on pinna jalge alt kaotanud. Mimmi tahaks reisile sõita koos sõbrannaga, aga viimane keeldub. Otsustavaks saab Lena sünnipäeva hommik. Selgub, et tema sünnipäev on meeles ainult kindlustusel ja Tele2-l. See on viimane tilk karikasse. Naine otsustab kodunt põgeneda ja sõbrannad lahkuvad üheskoos Rootsist. Sellel teekonnal tuleb ette kahetsust, südamevalu, tõelisi üllatusi ja uskumatuid seiklusi. See on soe ja südamlik romaan sõprusest, kust ei puudu oskus nautida head veini ja häid roogi ning suurepärast seltskonda. Kajama jääb mõte, et kunagi pole liiga hilja, et elus uus lehekülg pöörata. Lugu toob pimedasse aega värve ja suvesoojust. Välistatud pole ka o...

Laszlo Krasznahorkai on 2025. aasta kirjanduse Nobeli preemia laureaat. Kui 2025. aasta kirjanduse Nobel välja kuulutati, siis muidugi tekkis minus uudishimu, et kes kirjutas, kuidas kirjutas ja millest kirjutas. Auhinna sai Laszlo Krasznahorkai "kaasahaarava ja visionäärse loomingu eest, mis apokalüptilise terrori keskel kinnitab kunsti väge”. Krasznahorkai kirjeldas ise oma loomingut kui "hullumeelsuse piirini uuritud reaalsust". Olen lugenud arvustusi Laszlo Krasznahorkai “Saatana tango” kohta, kuid pole leidnud subjektiivset arvamust raamatu kohta. Et siis teisisõnu, kas raamat meeldis või mitte, kas oli kaasahaarav või mitte. Kiidetakse aina kunstitäiust ja muid olulisi kriteeriume, mis viivad loomingu Nobelini. Muidugi ei kavatse ma neile kuidagi vastu vaielda, kuid saan aru, et blogi lugeja ootab raamatu kirjeldajalt oma arvamust. Ma toetuksin Janar Ala “Postimehes” väga hästi kirjutatud arvamusele „Saatana tango” kohta: “Müüa saab tõenäoliselt paremini raamatut, ...

  Toon Tellegeni täiskasvanutele kirjutatud loomalood on nagu väikesed pärlid - lihtsad ja lõbusad, aga samas sügavad ja äratavad mõtlema. Kui „Siili igatsus“ pakkus südantsoojendavat äratundmist, siis „Ritsika tervenemine“ viib meid koos tuttavate tegelastega depressiooni varjudesse, näidates, kuidas ka kõige raskemates hetkedes võib leida lootust, sõprust ja valgust.  See on liigutav, lohutav ja üllatavalt helge lugemine - justkui soe kalli raamatu kujul. Soovitan kõigile, kes otsivad nii rõõmu kui ka sügavamat mõtet. Kuigi Tellegen on tuntud eelkõige lasteraamatute autorina, on need lood mõeldud just suurtele.  „Siili igatsus“ (2024) ja värskelt ilmunud „Ritsika tervenemine“ on südamlikud ja mõtlikud teekonnad, mis puudutavad igaüht, kes julgeb tunda ja mõelda. Kirjastus Varrak, 2025

Anneli Fichtelius kirjutas ajaloolise romaani toetudes oma suguvõsa uurimisel leitud reaalsete isikute eluloolisetele faktidele. Romaanitriloogia esimene osa "Orelimängija tütar" räägib 1880ndate lõpus Eesti rannikualadel ja saartel elanud rannarootslastest- elust vähemuskogukonnana ning pere- ja lähedussuhetest. Peategelaseks on eestirootsi tüdruk Tio Pelmas, kes unistab õpetajaks saamisest. Tio loo kaudu tuuakse lugejani mitmed tolleaegsed probleemid alates sotsiaalsest, majanduslikust ja soolisest ebavõrdusest, keele ja kultuurisurvest (venestamine),  rahvuse jaoks oluliste tavade ja kommete säilitamisest ning samas jäikadest traditsioonidest, mis piirasid noorte võimalusi.  Väike tarmukas Tio jääb silma kohaliku mõisa baltisakslasest leskprouale, kes hakkab teda välja õpetama teenijannaks. Taibukas tüdruk pälvib ka noore paruni tähelepanu, kes Tiole saksa keele tunde andma hakkab. Tütre mõisa kutsumine ei ole, aga sugugi meeltmööda tema jumalakartlikule ja tagurlikule isa...

See imearmas ja südamlik raamat on kokku seatud Fred Jüssi 90. sünnipäevaks Jaan Tootseni poolt. Fred pühendus Eestimaa looduse jäädvustamisele kogu selle mitmekesisuses. Oskus sõnade, helide ja piltide abil nii ehedalt loodust kirjeldada on haruldane. Raamatust saab lugeda Fredi kaasteeliste meenutusi armastatud loodusmehest. Jaan Tootsen on raamatusse kirjutanud vestlused Fred Jüssi lastega. Kes siis raamatus sõna saavad? Tõnu Õnnepalu, Valdur Mikita, Doris Kareva, Anu Raud, Jaan Tätte, Joonas Hellerma ja mitmed teised tuntud-teatud inimesed. Lugedes neid toredaid mälestuskilde, meenub esmalt Fredi hääl, mille raadiosaadetest eksimatult ära võis tunda. Meelde on jäänud tema rahulik olek ja paeluvad mõtisklused elust ja loodusest. Südamesse minevad sõnad poetess Doris Karevalt võtavad kaunilt kokku Fred Jüssi ilusa rännaku läbi elu. “Fred Jüssi on pärit ühest kummalisest ajast, aegmetsast, mõtlesin kunagi. Aeg-ajalt ilmub ta sealt oma rahulikul jalgrattal ja kaob siis jälle. Omaette o...

See on kolme naise lugu ajal, mil nad kõik olid sunnitud oma veendumuste, unistuste ja eksistentsi eest võitlema ühiskondades ja kultuurides, kus ootused, tavad ja võimalused on sama erinevad, nagu maailmajaod, kus nad on sündinud ja elavad. Smita, kellel on olnud „õnne“ sündida India väikekülas ühiskonna heidikute ehk puutumatute klassi, on ainult üks unistus – anda haridust oma väikesele tütrele, et too ei peaks üle võtma tema ametit, milleks on paljaste kätega teiste inimeste latriinide tühjendamine, nagu näevad ette tavad. See võib maksta nii tema kui kogu perekonna elu, kuid Smita võtab ette ohtliku teekonna, et jõuda tuhandete kilomeetrite kaugusele ja võidelda oma tütre tuleviku õnne nimel. Sitsiilias, Palermos peab Giulia ootamatult üle võtma oma perekonnaäri, mille kohest pankrotti on tema haiglas elu eest võitlev isa suutnud perekonna eest varjata. Giulia on nüüd valiku ees, kas anda järgi perekonna survele või murda traditsioone ja päästa parukatöökoda, piirkonna jaoks v...

„Viini muusa” on romaan Alma Mahlerist, tema kujunemisloost ning abielust helilooja Gustav Mahleriga. Saame teada, kui suuri kannatusi valmistas Almale loobumine enda heliloominguga tegelemisest abikaasa nimel ning noore naise abieluprobleemidest endast palju vanema kaasaga. Ei saa öelda, et see teos oleks eriline kirjanduslik šedööver, aga ta annab üsna põhjaliku ülevaate omaaegsest Viini seltskonna-, kunsti- ja muusikaelust. „Gustav ei lasknud end katkestada.”Sulle võlgnen ma kõik, mis ma olen. Ma imetlen sinu ilu, sinu tarkust, seda, kuidas sa mõistad minu muusikat. Ilma sinuta poleks mul jätkunud julgust kirjutada viiendat ja kaheksandat ega ka mitte „Laulu maast”. Sa oled alati olnud minu muusa, esimesest päevast peale.”” Saatesõnas ütleb autor: „Alma Mahleri elu oli nii rikas, et selles romaanis olen jutustanud vaid tema esimesest abielust Gustav Mahleriga ja tema elust kolmekümnenda eluaastani. Pärast Mahleri surma oli Almal teisigi suhteid ja ta oli veel kaks korda abielus, iga...

Graham Swift on rohkelt tõlgitud ja arvukaid kirjandusauhindu noppinud inglise kirjanik. Romaan „Emadepüha” algab 30. märtsil 1924. aasta emadepühal, mis on Inglismaal päev, mis anti teenijatele vabaks oma perekonna külastamiseks. Orvust teenijannal Jane Fairchildil ei ole kusagile minna, ta jääb mõisa ning veedab pool päevast oma sõbra, naabermõisa perepoja Pauliga. Üksikasjalikke kirjeldusi tulvil lugu kulgeb aeglaselt ja kiirustamata, atmosfäär on erootiline ja unenäoline, väga detailne, kuid ometi mitte liiga. Graham Swift kasutab lihtsaid sõnu, mis annavad edasi hämmastavat sügavust ning jätsid mulle ausalt öeldes kohati isegi mulje, et autor võiks olla naine. Aus ja ilus story, mis on kummaliselt kogetav ja mõjub filmilikult. Seda, mis juhtuma hakkab, aimasin ette, aga sündmus ise mõjus ikkagi ootamatult. Emadepühal juhtunu muutis Jane`i elu jäädavalt ning temast sai lugupeetud romaanikirjanik, iseseisev naine. Pealtnäha on see lihtne lugu, kuid jutustamisviis on väga meisterlik...

Carson Ellise „Ki zee zumm?” on raamat, mis jääb meelde oma loovuse ja võlu pärast. Kuigi see pildiraamat tõlgiti eesti (putuka)keelde juba 2023. aastal on see jätkuvalt lummav oma mängulise väljamõeldud keele ja värviliste piltidega. Kui otsite raamatut, mis on samal ajal kunstiline nauding ja suurepärane keele ja looduse uurimus, on „Ki zee zumm?” kindlasti lugemist väärt. Lugu räägib putukatest, kes suhtlevad aias kasvava taimega ning jälgivad selle kasvu. Kuigi loo ülesehitus on lihtne – uuritakse kasvu, muutusi ja kogukonda – on raamatu võlu peidetud selle keelekasutusse, sest tegelased räägivad täiesti väljamõeldud keeles (näiteks fraasid nagu "Ki zee zumm?", mis võiks tähendada "Mis see on?"). See keel on samal ajal arusaamatu kui ka mõistetav kuna kontekst ja illustratsioonid aitavad lugejatel mõista, mis toimub isegi kui nad ei mõista iga sõna, mis on kirja pandud. See on suurepärane näide sellest, kuidas kujutlusvõime ja piltide kaudu saab edasi anda palju...

  Matthew Costello ja Neil Richards on krimisarjas Cherringhami mõistatused välja andnud kaheksanda raamatu "Lumepimedus". Kui väljas on halb ilm ja tahaks midagi kerget, aga samas põnevat lugeda, tasub see raamat kindlasti kätte võtta.  Ühel pimedal talveõhtul Cherringhamis jääb lumetormis kadunuks hooldekodust lahkunud meesterahvas. Sealt edasi hargneb lahti lugu, millele otsivad lahendust kaks peategelast - veebidisainer Sarah Edwards ja pensionile jäänud mõrvarühma uurija Jack Brennen. Sarah ja Jack ei ole ametlikult palgatud juhtumit lahendama, aga kõik seoses hooldekodu ja kadunud meesterahvaga tundub väga kahtlane. Sellepärast otsustavad peategelased omal käel juhtumisse selgust tuua. Lugu saab lahenduse, leitakse nii mõrvar kui ka tema kaasabiline.