Lugemispäevik

  Aasta on vahetunud ja koos sellega tulevad ka uusaastalubadused. Enamasti kaovad need kiiremini, kui kalendrilehed pöörduvad. Aga üks raamat kuus? See tundub juba täiesti tehtav. Ja vahel piisab ühest heast loost, et uus aasta saaks parema alguse. Üks selline raamat on korvpallist. Mitte statistika ega kuivade numbrite pärast, vaid sellepärast, mis jääb tabloolt välja - pinge, kirg, iseloom. Sest iga viske taga on inimene. Ja mõnikord on see inimene sunnitud olema suurem kui mäng ise. Seega „Imepoiss. Luka Dončić ja needus olla suurepärane“ ei ole lihtsalt spordiraamat. See on lugu mehest, kes kannab kogu maailma pilku oma õlgadel ja suudab sellest hoolimata mängida nii, et sul on korraga külm ja soe. Raamat ei silu nurki ega ilusta tegelikkust. See näitab, et isegi imed maksavad midagi - ja just see hind teeb Dončići loo inimlikuks. Luka Dončić ei mängi ainult korvpalli. Ta elab seda. Ta on ehe rahvuskoondislane: Sloveenia eest mängimine pole talle kohustus, vaid südameasi ja au...

Kristin Hannahi raamatutes on sageli peategelasteks naised, kes ei lepi neile ettenähtud rolli ja kohaga selles ajas ning maailmas.  Naised, kes tahvad ise otsustada oma elu ja tehtavate valikute üle.  Nii ka selles raamatus. Kes sõjateemat enam ei talu, siis see lugu ei ole Teile, sest peamiselt räägib romaan ameeriklastest meditsiiniõdede, arstide ja sõdurite ränkadest üleelamistest Vietnami sõja ajal ja järgselt. Meestest, kes on ühiskonna silmis sõjakangelased ja naistest, kelle sõjast osavõtt vaikiti maha ning kelle läbielamisi ei peetud millekski, sest nemad ju ei osalenud püss käes lahingutes.  60ndate keskpaik Ameerikas, vahetult peale JFK tapmist. Ameerika Ühendriikides keskendutakse sellel ajal kommunismiga võitlusele Vietnamis, õhk on patriotismist paks ning  noored mehed astuvad vabatahtlikult hordidena sõjaväkke. Frankie McGrath õpib medõeks ja elab oma konservatiivsete vanemate ja vennaga Californias Coronado saarel. Vanemate arvates on naiste peamiseks...

Kõigepealt nägin režissöör Peter Farrelly filmi “Roheline raamat”, mis on võitnud parima filmi, parima originaalstsenaariumi ja parima meesnäitleja Oscari. Film räägib maailmakuulsast mustanahalisest ameerika pianistist Don Shirley`st ja tema triost. Don Shirley nimetas oma triot “american music” trioks, leiutades oma stiili, kus olid segunenud nii jazz, blues, klassikaline muusika kui ka spirituaalne muusika ja pop. Filmis on Shirley trios tegutsev tšellomängija Oleg ning alles hiljem sain teada, et muusiku prototüüp on eestlasest tšellist Jüri Täht. Jüri Tähega filmitegijad kontakti ei otsinud ja tema sai filmi näha ja hinnata juba valmiskujul. Kuna teisi muusikuid enam elus ei ole, ei tulnud filmitegijad ilmselt selle pealegi, et 1930. aastal sündinud Jüri Tähte esilinastusele saaks kutsuda. Mees väidab, et päris kindlasti ei ole see dokumentaalfilm ning ekraanil näeb mõndagi, mida päriselus ei juhtunud. Võib- olla sai just “Roheline raamat” ajendiks, miks vanahärra otsustas...

Minu selle suve üks lemmikraamatutest oli Cheryl Strayedi "Metsik", mida oli väga mõnus ilusa ilmaga õues lugeda. Tõsielul põhinevas raamatus kirjeldab autor oma matka Pacific Crest Trailil. PCT on 4287 kilomeetri pikkune mägirada Ameerika lääneosas, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, kõrbete ja vihmametsade, jõgede ja maanteede. PCT valmis 1993. aastal, Cheryl matkas mööda seda metsikut rada 1995. aasta suvel. Cheryli eesmärk oli matkata Mehhiko piiri äärest Jumalate Sillani. Oma teekonnal nähtud loodusvaateid kirjeldab Cheryl Strayed imelise osavusega. Nii mõnelegi ette tulnud olukorrale on ta lähenenud väga humoorikalt ning põnevust suudab ta hoida raamatu lõpuni. Sel metsikul rajal on Cherylil palju katsumusi ja seiklusi, näiteks on ta kõrbes silmitsi mürgise maoga, peab sumpama sügavas lumes ja pääsema olukordadest, millesse võib sattuda vaid üksik kai...

Miks mulle meeldib Ameerika? Ehk täpsemalt Ameerika Ühendriigid: jõukas riik, üle ookeani, järelikult raskemini kohalejõutav ja ahvatlevam, tohutu suur ja seega mitmekesise loodusega. Kes ei mäletaks juba kooliajast sekvoiasid Yellowstone`i rahvuspargis, Mississippi jõge ja Tom Sawyerit, Colorado kanjonit ja indiaanifilme. Aga kui ise kohale minna, kuidas siis on? Tahaks vähemalt reisida, näha New Yorki... Greete Kõrvitsale ei meeldi Ameerika. Ta leidis peale nelja kuud äärelinnaelu: "kui teil on unistusi, kaaluge sinna jäämist, kus te olete. Ameerika on võimaluste maa, ent ärge minge nii individualistlikuks, et unustate ära: teie pole ainus, kes siin võimalusi otsib." Noh, nii palju siis kiire karjääri unistusest. Äärelinnades pole kõnniteid ega ühistransporti. New York haiseb ja on lärmakas. Ameeriklased on uhked sõnavabaduse üle, aga mõnikord kannatatakse selle sildi all ära ka radikaalsed puritaanid ja nende vastased, kes saavad rohkem tähelepanu kui tavalised kodanikud....

Raamat "12 aastat orjana" on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1953. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomon Northup oli vaba mustanahaline mees. Ta oli haritud, oskas lugeda ja kirjutada. Ettevõtlik mees oli andekas iga töö peale. Tal oli naine ja kolm last. Juhuslik kohtumine Saratago Sprinsis kahe mehega, kellele pakkus huvi mehe suurepärane viiulimänguoskus, muutis mehe elu. Mehed pakkusid Solomonile mõneks päevaks tasuvat tööd viiulimängijana. Esialgu läks tal kõik ladusalt, aga reisil Washingtoni Solomon uimastati, varastati rahast ja dokumentidest paljaks ning pandi ahelatesse ja müüdi orjaturul maha. Kui Platti (pärisnimi Solomon Northup) esimene omanik Ford kutsus andeka orja õhtusöögi juurde viiulit mängima, siis viimane peremees Epps pidas oma orje nagu loomi. Isand Eppsi juurde saabumisel jäi Platt kliimavahetuse tõttu haigeks ja lõpuks ei ...

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega. Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks...

Tallinn: Aed, 2011   Georg Ludwig Ritter von Trapp vajab oma haiglasele lapsele kasvatajat ning pöördub selle palvega Nonnbergi kloostri poole. Noviitsikandidaat Maria saadetaksegi Salzburgi lähedale Aigenisse von Trappi villasse. Mereväe erukapteni peres kasvab seitse last, 2 poissi ja 5 tüdrukut. Koduõpetaja Maria võidab laste poolehoiu ja lõpuks ka lesest erukapteni armastuse. Selles peres armastatakse muusikat ja kuna kõik lapsed on ka musikaalsed, siis ongi pandud alus pere ansamblile. Algab sõda, pere kaotab enamuse oma varandusest ja lõpuks on sunnitud ka Austriast põgenema. Et Ameerikas kuidagi toime tulla, hakkavad nad elukutselisteks lauljateks. See tähendab aga seda, et enamuse ajast ollakse ringreisidel ja oma püsiva kodu ostmiseni kulub hulk aega. Lõpuks siiski õnnestub osta rantšo ja nii on koht kuhu alati peale kontsertreise tagasi tulla. Perre on sündinud veel kolm last. See on liigutav lugu ühtehoidvast perest, kes oli kandnud kogu oma varasema elu mantl...

Tallinn : Tammerraamat, 2010 Sisaldab: Lembit Lauri intervjuu Nikolai Kultasega "Nikolai Kultase elujutustus", mis tehtud Eesti Raadio saatele "Kirjutamata memuaare" 1988. a ja ilmunud raamatuna 1991. a. Nikolai Kultase tütre Kristi Kultas-Ilinsky elujutustuse "Nii nagu see oli", ilmunud algselt inglise keeles. Tallinna esinduskohviku Kultas omaniku Nikolai Kultase ja tema tütre mälestused on ühe perekonna lugu, teekond läbi ränkade ja keeruliste aastate. Nikolai Kultas sündis 1908. a Rakveres, kus tema isa pidas pagari ametit. Õppis Hans Kubu eragümnaasiumis, Tallinna Reaalkoolis, Brno Tehnikaülikoolis Tšehhimaal ja ühe aasta Tartu Ülikoolis, mis jäi aga majanduslikel põhjustel pooleli. 1932.-1936. oli Tartus kohviku, kino ja mitme muu ettevõtte omaniku Johannes Paabo juures ärijuhiks. 1937. a avas aga ise kohviku Tallinnas Vabaduse platsil. Kahjuks, sai ta selle omanik olla lühikest aega. Kohvik natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ja Kul...