Lugemispäevik

Selle raamatu kirjutamisel sai autor inspiratsiooni tõestisündinud loost, kus üksikema elas kahekesi koos oma erivajadusega lapsega ja kuivõrd palju oli tema elu mõjutanud just häbi. Raamat oli haarav, kohe algusest peale oli peategelasest Nadkast väga kahju. Tema lapsepõlve kohta lugedes oli juba selge, et tema lapseea kogemused hakkavad mõjutama ka tema edaspidist elu. “ Esimene asi, millega Nadka oma elus hakkama sai, oli mõrv. Ta oli tapnud sündides oma ema. Seda ei jätnud tema vanaema, kellega Nadka üles kasvas, päevagi meenutamata. ” Pärast raamatuga lähemalt tutvust tehes tekkis kohe mõte, et just inimestega töötavad inimesed võiksid selle läbi lugeda. Nii lihtne on kaaskodanikke hukka mõista, kuid kui natuke sügavamale minna, siis saab inimesest teise pildi ja suureneb mõistmine. Häbitunne on üks hirmsamaid tundeid. Raamatu lugemine paneb paratamatult mõtlema kui palju see tunne meid ennast mõjutanud on. Kui paljudest asjadest (väljakutsetest) me oleme loobunud kartes läbi k...

Raamatu pealkiri "Underground time", tõlkes maaalune aeg on autori viide ajale, mil inimesed tunnevad ennast suurlinnas igapäevaselt kõige rohkem üksildasena, vaatamata sellele, et viibivad  metroos tihedalt inimestest ümbritsetuna.  Paralleelselt antakse edasi kahe inimese lugu -  Mathilde ja Thibault oma. Raamatus on väga vähe dialoogi, kuid öeldakse sellegi poolest väga palju. 20.mai on päev kui mõlema peategelase elu muutub. Mathilde on lesk, kasvatab üksi lapsi ning töötab suurkorporatsioonis osakonnajuhatajana. Tema abikaasa Philippe hukkus 10 aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Rutiinne töö aitas Mathildel kaotusvalust üle saada. Ta tunneb küll ennast üksildasena, kuid lapsed hoiavad teda rõõmsana ning huvitav töö pakub talle rahuldust kuni päevani, mil läheb vastuollu oma ülemusega. Endine mentor hakkab teda tööalaselt kiusama, alandama, eirama, ja manipuleerima igal moel ning lõpuks saab Mathilde tööruumiks kabinet wc vastas, ilma arvutita.  Th...

"Madame kartis meid. Aga ta kartis samamoodi, nagu mõni kardab ämblikke. Me polnud selleks valmis. Meile polnud kunagi pähe tulnud, mis tunne on meil, kui meisse suhtutakse nagu ämblikesse."  Ebamäärane aimus ja karm reaalsus, tühjus ja kõledus. Kazuo Ishiguro raamatu peategelased Kathy, Tommy ja Ruth ning teised, kel on nendega sarnane saatus, on eraldatud välismaailmast, nad on justkui katseklaasis. Nad püüavad välismaailma vaadata läbi selle klaasi. Nad oskavad anda hinnanguid selle järgi, mida neile on õpetatud. Nad usuvad sellesse, mida neile on õpetatud. Kathyl ja Tommyl on lõpuks siiski julgust esitada küsimusi, aga vastused, mis nad saavad... nendega nad lepivad. Nad teevad seda, mida neilt oodatakse, nad ei võitle vastu – katseklaas ei purune.  Lugesin esimest korda raamatut paralleelselt nii inglise kui ka eesti keeles. Kuigi ma pole varem väga palju inglisekeelset ilukirjandust lugenud ja varasemad kogemused pole kõige sujuvamalt läinud, siis s...

Traditsiooniks on saanud, et aasta alguses palume raamatukogu töötajatel mõelda, millised olid nende parimad lugemiselamused möödunud aastal ilmunud raamatute seast ning mõne lausega ka kirjeldada, miks raamat meeldis ja meelde jäi. Varasemate aastate edetabelid: Parimad raamatud 2013 , Parimad raamatud 2012 , Parimad raamatud 2011 . Kui eelmisel aastal eristusid lemmikraamatud üsna selgelt, siis sel korral oli olukord vastupidine- raamatuid nimetati palju, kuid kordusid neist vaid üksikud. Sellest võib järeldada, et ilmus palju häid raamatuid ning oma maitsele sobiva peaks leidma igaüks! Esikohta jäid jagama "New York" ja "Estonia inimesed: 20 aastat pärast laevahukku". Edward Rutherfurd "New York" "Tõeliselt suur (ka mahult) romaan New Yorgi ajaloost algusaegadest tänaseni, seda läbi rikaste ja vaeste, põliselanike ja immigrantide perekondade lugude. Lugemiseks mitte ainult ajaloohuvilisele." "Hirmuäratava paksusega saaga,...

Selgitasime sel aastal taas välja meie raamatukoguhoidjate meelest parimad lõppenud aasta raamatud (2011. aasta kokkuvõtet saab vaadata siit ja siit ). Eelmise aastaga võrreldes oli nimekiri tunduvalt pikem ja kirjum ning nii selgelt eristuvaid lemmikuid, kui eelmisel aastal, ei olnud. Eks näitab ju see, et häid raamatuid ilmub palju ning igale maitsele leidub midagi. Siiski saab välja tuua kolm võrdselt kõige rohkem hääli saanud raamatut : Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" E. Donoghue "Tuba" S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda" Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" ilmus küll aasta lõpul, kuid kiired raamatukoguhoidjad said selle läbi loetud veel enne, kui raamat laenutusse jõudis ning raamatu kohta arvati muuhulgas: "Kauaoodatud nö ajalootriloogia raamat. Ei pidanud pettuma. Stiililt täiesti oksanenlik. Lugemine nõudis kaasamõtlemist ja keskendumist. See raamat kuulub nende hulka, mille mõjutusi saab kogeda oma meeltes ja mõtetes ...

Serge Brussolo "Talvehirmud" on ilmunud Eesti Raamatu Mirabilia sarjas. Siiski pole tegemist päris tüüpilise laip- juurdlus kriminulliga. Mis aga ei tähenda, et pinged poleks üleval ja seda pea kogu tegevuse jooksul. Peategelaseks on 12-aastane Julien, kes peale viite pansionis veedetud aastat naaseb tagasi oma koju koos emaga, keda ta pole kõik need aastad näinud. Vahepeal alanud II maailmasõda on kõigi elud aga segi paisanud ja endine uhke häärber, kust poiss koos emaga enne sõda lahkus, pole kaugeltki enam sama koht. Läheduses varitsev oht miinivälja ja häärberi pööningul uinunud pommi näol muutub üha tähtsusetumaks küsimuste kõrval nagu: miks lahkus tema ema omal ajal kodust, mida ta kõik need aastad tegi, mis osa oli selles kõiges vahepeal väidetavalt enesetapu sooritanud vanaisal, salapärastel asjaoludel õnnetult hukka saanud isal. Naabripoisi kahemõttelised vihjed ja metsas elava ühekäelise skulptori mälestused ainult suurendavad kahtlusi ja mõistatuste sasipund...

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga. Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis. Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja...