Lugemispäevik

14 aastat sotsiaaltöötajana töötanud 36-aastane vallaline naine lahkub töölt ja otsustab otsida teistsuguse töö, kus ei peaks liiga sisse elama ja muretsema. Tööbüroost sai ta tervelt viis lihtsat tööd, aga loobub neist kõigist mõne kuu möödudes, sest jälle tekivad probleemid. Miks? Tööbüroo töötaja hoiatab, et ei tohi tööd liiga isiklikult võtta, teha 110%, aga meie kangelanna läheb ka lihtsa töö peale põlema, proovib peale nõutu veel midagi ekstra teha ja satub seetõttu kahtlastesse olukordadesse. Vist ikka oli esimene, koolis õpitud amet kõige armsam? Kes ei oleks mänginud mõttega teha vahelduseks midagi hästi lihtsat. Proovitud töökohad kõlavad küll huvitavalt : salakaameratest inimeste jälgimine, busside jaoks audioreklaamide tootmine, kreekeriümbristele reklaamtekstide mõtlemine, reklaamplakatite kleepimine ja lõpuks, kui eelmistes oli töötaja innukuse tõttu pahandusi tekkinud, tõeliselt ahvatlev: “lihtne töö suures metsas väikeses majakeses”. Jaapanlased käituvad üsna eestlaste ...

Ljudmila Ulitskaja „Siiralt teie Šurik” on üle pika aja tõlge vene keelest, mis üsna eestlasele suupäraseks tõlgitud, aitäh Ilona Martsonile. Sisuks 10 aastat ühe sümpaatse noormehe elust: keskkooli lõpp, ülikool, töö. Hea raamat tavalistest inimestest, aga samal ajal ka kultuursetest, nii et ei ühtegi roppu väljendit. Hea kerge lugeda, parajalt arutlusi, tegevust, probleeme tekib ja laheneb, elu voolab. Huvitav keskkond: koolikaaslased, ülikooli sisseastumine, teatri-, raamatukogu-, haridusmaailm. Samas ka defitsiit, hankimine, tutvused. Venelased ja suvilad – daatšakultuur ja vene peod. Aeg: 1970-1980-ndad, nii et palju kaasmäletajaid lugejaskonna hulgas, aga samas on ka sel ajal peal juba mõnus mälestusteloor.  Lootusrikas lõpp, edasimõtlemisvõimalus.

Romaani ehmatavaks avapauguks on topeltmõrv ja enesetapukatse, kuid tegemist ei ole kriminaalse looga, vaid inimhinge sügavuti puuriva psühholoogilise draamaga. Kuidas vormub ideaalsest lapsehoidjast mõrvar? Juba algusest peale on autori poolt kõik peapeale pööratud, sest tavaliselt ei tööta prantslane lapsehoidjana immigranditaustaga perekonnas, vaid vastupidi. Ta on justkui valge vares mustade seas, üksildane ja ära põlatud. Autori kuvand Louisest on võlgades olev, lahutatud naine, kelle suhted teise sugupoolega on olnud häirivad ja alandavad, tööelu täis veidrikke ning  kellel puudub oma tütrega igasugune lähedus. Myriam ja Paul otsustavad leida enda kahele väikesele lapsele hoidja, kuna Myriam on otsustanud tööle naasta. Nad otsivad lapsehoidjat, kellel oleks head soovitajad ja  kõik paberid korras.  Louise vastab täiesti Myriam ja Pauli ootustele ja enamgi veel, ta on lastega suurepärane, alati ületundide tegemiseks valmis, suudab korraldada lasteüritusi ja peen...

Tegevus toimub Venemaal Krasnoje külas II maailmasõja alguspäevil. Raamatu peategelane, sõdur Ivan Tšonkin, on kidura välimusega ja lihtsameelne tüüp, kes mõtleb lihtsaid mõtteid. Oma analüüsivõime puudumise tõttu kipub ta sageli tegema tahtmatult nõukogudevastaseid avaldusi juhtides sellega lugejate tähelepanu Nõukogude Venemaa igapäevaelu absurdsustele. Just sellel absurdsusel põhinevadki raamatus leiduvad arvukad küla-, sõjaväe- ja kolhoosielu koomilised episoodid. Mõte, et valdav osa sellest põhineb tõelisel tolleaegsel olustikul, on tegelikult üksjagu masendav – vaesus, joomine, plaanimajandus, pealekaebamine, hirmu all elamine, küüditamised jmt. Parasjagu piisava ajalise distantsi ja vaimuka kirjutamisstiili tõttu võib raamatut siiski tõeliselt naljakaks pidada.  Raamat ilmus esimest korda juba 1969. aastal. Seda arusaadavatel põhjustel muidugi väljaspool Nõukogude Liitu, sest seal sai ta avaldamiskeelu ning oli 1980. aastal sunnitud lausa emigreeruma.   "...

Agnes Martin-Lugand töötas enne kirjandusmaastikule tulekut kliinilise psühholoogina. Esimese raamatu "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" avaldas ta ise e-raamatuna.  Romaan on lühike, kirjutatud hästi loetavas stiilis ja haarab jäägitult. Seda ei saagi enne lõpetada kui oled jõudnud viimase reani.  Alguses on romaan küll hästi kurb, sest raamatu peategelane Diane on aasta tagasi kaotanud avarii läbi oma mehe ja väikese tütre. Ta on ikka leinas ja depressioonis ning ei taha oma kodu nelja seina vahelt kuidagi inimeste hulka naasta. Nii Diane kui mehe vanemad arvavad teadvat, kuidas peab leinav inimene käituma ja mida tegema. Lõpuks ei pea naine pere ja sõprade survele vastu ning ta otsustab ellu viia oma surnud mehe unistuse. Diane üürib väikese majakese Iirimaal Mulranny rannakülas. Seal on tema naabriks üks hästi tore ja sõbralik pere ning nad ei topi oma nina liigselt Diane eraellu. Teise naabri, Eduardiga, tekib Dianel kohe alguses jäine vastu...

Belgia kirjaniku Amélie Nothombi raamatu pealkiri "Sinihabe" ei ole juhuslik kokkusattumus Perrault` samanimelise muinasjutu pealkirjaga. Ka selles raamatus on olemas  rikas ja kummaline majaisand, kelle juures juba kaheksa naist salapäraselt ära kadunud on. See kõik ei heiduta aga südikat Saturnine'i, kelle jaoks ihaldusväärne elamispind ainult 500 € eest  kuus kaalub üles kõik hirmuäratavad kahtlused. Raamatus on olemas kõik see, mis haarab lugejat ja ei luba ennast enne käest panna, kui ootamatu lõpplahendus on käes. Eriti nauditavad ja säravad on dialoogid noore, julge ja haritud naise ning ääretult erudeeritud, andeka, kuid üksjagu kummalise hispaanlasest majaperemehe vahel nende ühiste suud-vett-jooksma-ajavatel söömaaegadel uhkes Pariisi villas.  Amélie Nothomb on tänapäeval üks hinnatumaid belgia kirjanikke, kellel on eesti keeles ilmunud veel kolm raamatut:  "Jumala lapsepõlv", "Jahmatus ja värinad", "Armastuse sõda".   Raa...