Lugemispäevik

Nadeem Aslam on Briti-Pakistani kirjanik. Ta on praegu 54 aastane. Kui autor oli neliteist, siis põgenes nende pere Pakistanist Inglismaale, kuna tema perekond sattus pahuksisse valitseva režiimiga. "Kuldne legend" on Aslami viimane romaan. Varasemaid pole eesti keelde tõlgitud. Kõigi tema raamatute läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Raamat oli haarav. Ma ei taha öelda põnev, sest see kõlaks nagu põnevik. Autori eesmärgiks pole kindlasti olnud soovi kirjutada põnevikku, kuigi sündmuste käik pakub kahtlemata põnevust ja tegelastele kaasaelamist. Kui olin raamatu läbi lugenud, püüdsin seda endale mõne  sõnaga kirjeldada. Minu esimeseks iseloomustavaks väljendiks oli koleilus . Panin raamatu kokku, heitsin pilgu veelkord esikaanele (lugesin muide raamatu läbi ühe jutiga) ja nägin seal enne tähelepanuta jäänud The Guardiani reakest: "Erakordselt kaunis ja valus raamat ... Meeliülendav". Niisiis olin Briti meediagigandiga üsna sarnasel arvamusel. Et miks si...

Tallinna Ülikooli kirjastus on välja andnud “Biblioteca ASIATICA” sarjas suurepärase teose nii selle kirjanduslikus kui tähenduslikus mõttes. “Külapoisi” on tõlkinud ja kommenteerinud Üllar Peteson. Kommentaarid moodustavad väga olulise osa väljaandest, eriti nende jaoks, keda huvitab kirjaniku isiksus. Teose tõlkimine on tähelepanuväärne juba seetõttu, et teadaolevalt on “Külapoissi” tõlgitud vaid saksa ja inglise keelde. Nüüd on meile antud võimalus lugeda seda oma emakeeles. “Külapoiss” on sisult autobiograafiline teos autori lapsepõlvest kuni 14. eluaastani Egiptuse külas. Tegevus toimub 20. saj esimesel poolel. Olin just hiljuti lugenud Egiptuse kirjaniku perekonnaromaani(vt  http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2019/10/nagib-mahfuz-kahe-palee-vahel.html ), mille tegevustik areneb enam-vähem samal ajal Kairos (ka “külapoiss”, st autor suundus sel ajal Kairosse õppima). Niisiis tekib loetud raamatute sisu vahel järjepidevust hoidev sild, kuigi mina astusin lugemissillal a...

Teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa on eesti keelde tõlkinud teise raamatu Egiptuse kirjaniku Nagib Mahfuzi sulest. Esimene oli 2004. aastal ilmunud “Tuhande öö ööd”.  “Kahe palee vahel” on tegelikult osa “Kairo triloogiast”, mis on kirjaniku üks tähtsamatest teostest. Võib-olla õnnestub kunagi kogu triloogiat eesti keeles lugeda. Vähemalt minul oleks küll selline soov, sest “Kahe palee vahel” on just nii hea raamat, et tekitab huvi peategelaste edasise käekäigu vastu. Ja mitte ainult tegelaste vastu, vaid ka tolles ühiskonnas edaspidi toimuvate muutuste vastu. Tegemist on perekonnaromaaniga, kus jälgitakse ühe perekonna elu pikema aja jooksul kindlas kultuuriruumis. Kuna tegemist on Egiptuses elava perekonnaga, siis viib raamat meid islamiühiskonda. Ja kuna tegevus toimub 20. sajandi alguses, siis jõuab raamatu tegevustik lõpule just 1919. aasta traagiliste sündmustega Egiptuse revolutsiooni ajal. Tegemist ei ole sõgeda ususõjaga, vaid sõjaga vabaduse eest, mis on mõistetav e...

Raamat on aus autobiograafiline jutustus Anna Sundbergi abielu(de) aegsest perioodist. Anna on rootslanna, kes elab ja töötab praegu Rootsis ning vaatab tagasi oma eluperioodile, kus ta elas islamis. Iseenesest pole selles midagi erilist, et kirjutatakse raamat tagasivaatena oma elust, seda tehakse sageli. Kuid Anna Sundbergi lugu puudutab kõiki tänapäeva eurooplasi, kes elavad praegusel rahutul, terrorismiohtlikul ja ebaõnnestunuks loetud multikulti ajastul. Anna Sundberg jutustuse kohta võiks isegi öelda armastuse lugu. Lugu sellest, kuidas armumine toob naise ellu islami ja koos sellega kõik sinna juurde käiva: kombed, sõbrad, varasemast elust lahti ütlemise. Kusjuures Anna ei tundnud end sugugi halvasti niqabi kandes, (raamatus öeldakse „loor”) ta pidas seda normaalseks. Ka ei olnud alandlikkus ja alistumine tema jaoks probleemiks. Ta elas islamis ja pühendus sellele täielikult. Tunnistan, et minus tekitas raamatu lugemine tahtmist vestelda psühholoogiga peategelase mõttema...

Tõsilugu  Kirjastus Tammerraamat 2008  Kui esimesest armastusest pimestatud nooruke araabia neiu Souad jääb kogenematusest last ootama, otsustavad isa ja ema ta hukata. Aumõrva täideviiaks valitakse Souadi õemees Hussein. Perekond lahkub kodust, Hussein valab Souadi bensiiniga üle ja paneb põlema.  "Äkitselt tundsin külma vedelikku üle pea voolamas ja samal hetkel olin leekides. Nüüd oli see nagu kiirendatud film, kaadrid kihutamas. Hakkasin aias jooksma. Peksin oma juukseid. Karjusin. Mu kleit lehvis tuules minu taga. Kas ka see põles? Tundsin bensiinilõhna ja jooksin, takerdudes kleidisappa. Kabuhirm juhtis mind instinktiivselt hoovist välja. Jooksin aia poole, mis oli ainus väljapääs. Ma teadsin, et jooksen, et põlen ja karjun, kuid ei mäleta peaaegu midagi sellest, mis hiljem juhtus."  Naabrid kutsusid kiirabi ja neiu viidi haiglasse, kuid seal jäeti ta abita ja surema. Haiglas sünnitas ta enneaegse poja, kes kohe ta juurest ära võeti ja laste...

Huvist Iraagi ja iraaklaste tegeliku eluolu vastu otsustas Jean Sasson külastada 1998. aasta suvel Iraaki. Iraagis soovis ta leida endale naistõlki, sest teadis, et araabia mehe kuuldes ei räägiks ükski araablanna temaga avameelselt. Nii ta kohtuski ta tõlgi Mayada al-ʻAskariga. Jeanist ja Mayadast said peagi sõbrad, kes pidasid tihedalt ühendust. "Aasta pärast meie esimest kohtumist jäi Mayada kadunuks. Tema kodutelefon ei vastanud. Mu kirjadele ei tulnud vastust. Just siis, kui hakkasin meelt heitma, Mayada helistas. Ta oli kodus Bagdadis ja ütles, et oli olnud puuris, see tähendab vanglas. Targu ei hakanud ma lähemalt pärima. Alles pärast seda, kui ta oli Jordaaniasse põgenenud, sain teada tema vahistamise, piinamise ja põgenemise loo. Pärast Mayada arreteerimist alanud sündmusteahel sai selle raamatu kirjutamise tõukeks." Iraagi ühe väärikama ja lugupeetuma perekonna liige Mayada al-ʻAskari kasvas luksuses ja käis läbi kuninglikust soost isikutega. Mayada sugup...

Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010 Raamat annab üsnagi põhjaliku ülevaate egiptlaste igapäevaelust, nende traditsioonidest ja harjumustest. See kõik on kirja pandud sügava poolehoiuga selle meile kauge maa inimeste vastu. Raamatu autor näitab, et elu moslemite hulgas ei olegi alati nii troostitu, kui üsna paljudest sellelaadsetest kirjutistest oleme lugenud. Ta ise ütleb raamatu kirjutamise eesmärgi kohta, et see on "lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid". Autori sõnul on see "lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsinutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi... elust". Soovitan lugeda! Aili