Lugemispäevik

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...

  Kaheksateistaastane kasuperes kasvanud ja äsja oma parima sõbra kaotanud Louisa kohtub juhuse tahtel kunstnikuga, kelle noorpõlves loodud maal on köitnud teda läbi lapsepõlve. Merepilt, millel kõik näevad vaid merd, mitte aga sellel kujutatud kolme väikest inimkuju. Louisa on nendest aga lummatud. Nüüdseks kuulus kunstnik kingib surres maali Louisale. Koos kunstniku sõbraga alustavad nad teekonda kunstniku lapsepõlvekoju, samas ka meenutuste kaudu teekonda kunstniku ja tema maalil kujutatud laste suvesse kakskümmend viis aastat tagasi, kui maaliti see teos. Louisale räägitakse lugu nelja raske lapsepõlvega noore omavahelisest sõprusest ja usaldusest. Väga emotsionaalne raamat, kurb ja ühtlasi ka lootusrikas. Mulle meeldib Backmani stiil, tema lühidad laused, millega väga täpselt ja kujundlikult oma mõtte edasi annab. Mulle meeldis ka tema Karulinna triloogia: „Karulinn”, „Meie teie vastu”, „Võitjad”.

  Esmakordselt ilmus Peet Vallaku novell juba sada aastat tagasi, aastal 1925. Novell on jõudnud paljudes eri versioonides ka teatrilavale. Ühte neist etendustest näinuna ei olnud ma aga jutu enda lugemiseni jõudnud. Seega, oli täitsa huvitav. See raamat on ka kirjandus- ja teatriajalooline, sest lisaks novellile sisaldab see lühiülevaate Peet Vallaku (kodanikunimega Peeter Pedajas) elust ja loomingust ning pühendab palju tähelepanu teatrilavastustele. Kuna novelli on üsna mitmel korral lavastatud, siis ongi ta rohkem tuntud teatritükina kui novellina. Väga huvitav oli neist lavastustest lugeda. 1974. a., tolles ajas väga avangardsele lavastusele, tegi kunstnikutöö Vello Tamm, kelle mälestusele see raamat on pühendatud. Raamatus sisaldub ka 1991.a. lavaversiooni lavastaja Priit Pedajase varasemalt ilmunud kirjutis Vello Tammest. Raamatut illustreerivad Arkadio Laigo gravüürid, mis tehtud 1936. a. ilmunud väljaandele.

Fred Jüssi "Mõttemustrid" Liat puudutas : Kaunilt kinkeraamatuks kujundatud kogumikus on mõtteid elu, inimese ja looduse kohta. Fred Jüssi on öelnud, et tuli on üks enesepuhastamise viise. Tule varal on võimalik ennast väga palju korrastada. Tõsisemate küsimärkide ees seistes, on ta loodusesse läinud ja tule üles teinud. Tema jaoks on tuleviku märksõnaks haridus. Kui tekib huvi, tekib ka armastus ja soov hoida. See on väga pikk hariduse tee. Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire. Sõnal on oma vägi, mis võib muuta väärtusi, suhteid ja saatusi. Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega. Majad, kus on kunagi elatud, pole kunagi päris tühjad. Nad peidavad endas saladusi ja hoiavad mälestusi. Suurimad avastused sünnivad hetkel, mil sa ei otsi midagi. Su ümber on kõik olemas. Oluline on äratundmine. Need mõtted puudutasid mind paljude teiste seas enim. Raamatule on eessõna kirj...