Lugemispäevik

  Romaani „Theseuse laev” tegevus toimub 19. sajandi alguses Dorpatis, kus baltisaksa neiu Friederike kasvab üles muusika ja suurte ootuste keskel. Friederike on südikas ja iseteadlik tütarlaps, kes soovib saada pianistiks, kuid tema elu kujuneb hoopis võitluseks isiklike unistuste ja ajastu karmide normide vahel. Romaan jälgib Friederike teed läbi abielude, kaotuste ja keeruliste pereolude. Teos keskendub ühe baltisaksa kingsepapere saatusele, kuid veel enam Friederike sisemaailmale ja vastupidavusele. Romaani peategelane on pooleldi ajalooline isik, romaan põimib ajaloolisi arhiivikilde väljamõeldud detailidega. Romaani pealkiri viitab Theseuse laeva paradoksile – kas laev, mida aja jooksul tükkhaaval uue puiduga parandatakse, on see sama laev, mis alguses? Romaan inimese identiteedist, sellest, kuidas elu inimest aja jooksul muudab. 2025. aastal pälvis romaan Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha.

  Paljudele auhindadele nomineeritud Heneliis Nottoni läbivalt sirelililla raamat "Tähed Agnesele" on minu selle kevade lemmik lugemine. Üsna raamatu alguses sain aru, et olen veidi kade, et praegune mina seda lugeda saan ja mitte mina nooremana, sest autori stiil mõjub nii julgelt ja lootusrikkalt. Loomingulise mõtte- ja visandiraamatuna tunduv teos on sündinud tihedas koostöös kunstniku Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Raamat on oma teksti ja visuaalidega mõnusalt jälgitav ja vaimukas. Kohati aga ka keeruline ja sunnib mitmeid kordi mõtlikult kaugusesse vaatama ja samuti meenutama lapsepõlves ambivalentseid lihasuppe ja kuidas neid süües õppisime vaikima. Teoses leidub veel dialooge teiste tuntud kirjanikega, on (tunde)paraboole ja on isegi autori isiklik telefoninumber, millele ma kavatsen saata tervitused ja autori palvel edasiviivama tagasiside kui lihtsalt "väga hea". Jääme ootama sirelite õitsemist ja autori järgmisi mõ...

Väikese eesti kirjastuse Puänt välja antud Miranda July raamat “Käpuli” paelus tähelepanu keskealiste naiste muredega. Neljakümne viie aastane naine, kel on mees ja viieaastane laps, tunneb järsku keset argipäeva, et on armunud. See on võimatu, tal on perekond ja perimenopaus.  Teised ütlevad küll, et ”inimesele, keda ta ihaldusväärsuse ja kenaduse pärast on terve elu teatud moel koheldud, on nähtamatuks muutumine tõeline rõõm. Aga see ei tulnud nii kergelt, minnalaskmine, ja oh sa poiss, kui väga ma tahaksin, et saaksin teistele oma õitseaja langusega võitlevatele naistele öelda, kui võrratuks muutub elu, kui te sellel minna lasete. ”Kuid nii raske on oma vastleitud tunnetest loobuda, miks see ometi varem ei juhtunud! Autori stiil on hoogne ja peategelane eestlase jaoks vaat et liiga pea ees tulle tormav, tema eneseiroonia ja väljendid ajavad muigama ja tõlge on väga hea. Ei ole traagiline lugemine.

  Ove on 59-aastane veidi pahur mees, kes pärast naise surma ja töökohalt koondamist otsustab eluga lõpparve teha, et taas armastatud naisega kokku saada. Sellest ei tule aga midagi välja. Naabermajja kolib pere, kellel on vaja Ove abi ja kes torisedes seda ka pakub. Lisaks veel hulk värvikaid tegelasi (ja vähetähtis ei ole ka kass), kellega Ove tee olude sunnil ristub ja keda tuleb hädast välja aidata. Torisedes küll, aga selle torisemise taga on tegelikult soe ja südamlik mees. Tasapisi hargneb lahti ka Ove eelnev elu. Ühelt poolt kurb raamat, üksindusest, leinast, soovist olla ikka veel kellelegi vajalik. Samas humoorikalt kirjutatud sündmused ja situatsioonid. Mulle meeldib autori stiil kirjutada lühikeste tabavate lausete ja ootamatute võrdlustega.

 Karin Kuschik pakub oma raamatus 50 lauset, mida kasutades saab muuta oma elu ja inimestevahelised suhted tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks. Kui neid 50 lauset endale selgelt teadvustada ja neid kasutada oma elus ettetulevates situatsioonides, saab keerulistest olukordadest välja tulla. Samas suurendavad need ka inimese enda enesekindlust, sõltumatust ja tugevust. Raamatut lugedes ja autori seisukohti mõistes saab lugeja leida endas taas rahulikku meelt, empaatiat ja enesearmastust, sõltumatust, kindlust ja otsustusvõimet. Kasutades neid lauseid juhtnööridena, peaks saama lõpetada rahulikult ja mõistlikult viletsa ja ebasobiva suhte, lahendada tööalaseid arusaamatusi ja vabaneda mõnest pikemat aega vaevanud murest, avastades ja teadvustades endale, et see ei ole üldse minu probleem tegelikult. Autor illustreerib oma 50 mõtet ja lauset tuues näideteks reaalses elus toimunud juhtumused.

Jüri Ehasalu, jurist, ajakirjanik, äri- ja kirikutegelane pani kokku raamatu lugudest, mida ta käsitles Maalehes aastatel 2013-2019. Ta oli aastaid Eesti suurima tiraažiga ajalehe Maaleht omanik. Autori analüüsivatel kirjutistel on kindel selgroog, mida ta on korduvalt välja öelnud: faktitäpsus, usaldusväärsus. Nii on sündinud huvitav lähiajaloost kõnelev raamat. Me võime arvata, et teame ju sellest ajast enam-vähem kõike, sest oleme ise olnud lähemalt või kaudsemalt nende sündmuste tunnistajateks, kuid vaatamata sellele jätkub kokkusattumusi, salatsemisi, (hea)tahtlikke tegematajätmisi ja kahjuks ka reetmisi, mis on aastakümnetega ilmsiks tulnud ja annavad seega sündmustele uuema vaatenurga. Ütlen ausalt, et mulle ei meeldi lugeda ei nõukogude ajast ega ka raskest poliitilisest ülekuminekuajast taasiseseisvumisse. Kõik need nõukaaegsed prominendid ja Moskva käsud tekitavad minus mentaalset iiveldust. Vaatamata sellele võtsin ma kätte raamatu, mis lubas värvikaid lugusid Eesti lähiajal...

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...