Lugemispäevik

Väikese eesti kirjastuse Puänt välja antud Miranda July raamat “Käpuli” paelus tähelepanu keskealiste naiste muredega. Neljakümne viie aastane naine, kel on mees ja viieaastane laps, tunneb järsku keset argipäeva, et on armunud. See on võimatu, tal on perekond ja perimenopaus.  Teised ütlevad küll, et ”inimesele, keda ta ihaldusväärsuse ja kenaduse pärast on terve elu teatud moel koheldud, on nähtamatuks muutumine tõeline rõõm. Aga see ei tulnud nii kergelt, minnalaskmine, ja oh sa poiss, kui väga ma tahaksin, et saaksin teistele oma õitseaja langusega võitlevatele naistele öelda, kui võrratuks muutub elu, kui te sellel minna lasete. ”Kuid nii raske on oma vastleitud tunnetest loobuda, miks see ometi varem ei juhtunud! Autori stiil on hoogne ja peategelane eestlase jaoks vaat et liiga pea ees tulle tormav, tema eneseiroonia ja väljendid ajavad muigama ja tõlge on väga hea. Ei ole traagiline lugemine.

  Ove on 59-aastane veidi pahur mees, kes pärast naise surma ja töökohalt koondamist otsustab eluga lõpparve teha, et taas armastatud naisega kokku saada. Sellest ei tule aga midagi välja. Naabermajja kolib pere, kellel on vaja Ove abi ja kes torisedes seda ka pakub. Lisaks veel hulk värvikaid tegelasi (ja vähetähtis ei ole ka kass), kellega Ove tee olude sunnil ristub ja keda tuleb hädast välja aidata. Torisedes küll, aga selle torisemise taga on tegelikult soe ja südamlik mees. Tasapisi hargneb lahti ka Ove eelnev elu. Ühelt poolt kurb raamat, üksindusest, leinast, soovist olla ikka veel kellelegi vajalik. Samas humoorikalt kirjutatud sündmused ja situatsioonid. Mulle meeldib autori stiil kirjutada lühikeste tabavate lausete ja ootamatute võrdlustega.

 Karin Kuschik pakub oma raamatus 50 lauset, mida kasutades saab muuta oma elu ja inimestevahelised suhted tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks. Kui neid 50 lauset endale selgelt teadvustada ja neid kasutada oma elus ettetulevates situatsioonides, saab keerulistest olukordadest välja tulla. Samas suurendavad need ka inimese enda enesekindlust, sõltumatust ja tugevust. Raamatut lugedes ja autori seisukohti mõistes saab lugeja leida endas taas rahulikku meelt, empaatiat ja enesearmastust, sõltumatust, kindlust ja otsustusvõimet. Kasutades neid lauseid juhtnööridena, peaks saama lõpetada rahulikult ja mõistlikult viletsa ja ebasobiva suhte, lahendada tööalaseid arusaamatusi ja vabaneda mõnest pikemat aega vaevanud murest, avastades ja teadvustades endale, et see ei ole üldse minu probleem tegelikult. Autor illustreerib oma 50 mõtet ja lauset tuues näideteks reaalses elus toimunud juhtumused.

Jüri Ehasalu, jurist, ajakirjanik, äri- ja kirikutegelane pani kokku raamatu lugudest, mida ta käsitles Maalehes aastatel 2013-2019. Ta oli aastaid Eesti suurima tiraažiga ajalehe Maaleht omanik. Autori analüüsivatel kirjutistel on kindel selgroog, mida ta on korduvalt välja öelnud: faktitäpsus, usaldusväärsus. Nii on sündinud huvitav lähiajaloost kõnelev raamat. Me võime arvata, et teame ju sellest ajast enam-vähem kõike, sest oleme ise olnud lähemalt või kaudsemalt nende sündmuste tunnistajateks, kuid vaatamata sellele jätkub kokkusattumusi, salatsemisi, (hea)tahtlikke tegematajätmisi ja kahjuks ka reetmisi, mis on aastakümnetega ilmsiks tulnud ja annavad seega sündmustele uuema vaatenurga. Ütlen ausalt, et mulle ei meeldi lugeda ei nõukogude ajast ega ka raskest poliitilisest ülekuminekuajast taasiseseisvumisse. Kõik need nõukaaegsed prominendid ja Moskva käsud tekitavad minus mentaalset iiveldust. Vaatamata sellele võtsin ma kätte raamatu, mis lubas värvikaid lugusid Eesti lähiajal...

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...

  Kaheksateistaastane kasuperes kasvanud ja äsja oma parima sõbra kaotanud Louisa kohtub juhuse tahtel kunstnikuga, kelle noorpõlves loodud maal on köitnud teda läbi lapsepõlve. Merepilt, millel kõik näevad vaid merd, mitte aga sellel kujutatud kolme väikest inimkuju. Louisa on nendest aga lummatud. Nüüdseks kuulus kunstnik kingib surres maali Louisale. Koos kunstniku sõbraga alustavad nad teekonda kunstniku lapsepõlvekoju, samas ka meenutuste kaudu teekonda kunstniku ja tema maalil kujutatud laste suvesse kakskümmend viis aastat tagasi, kui maaliti see teos. Louisale räägitakse lugu nelja raske lapsepõlvega noore omavahelisest sõprusest ja usaldusest. Väga emotsionaalne raamat, kurb ja ühtlasi ka lootusrikas. Mulle meeldib Backmani stiil, tema lühidad laused, millega väga täpselt ja kujundlikult oma mõtte edasi annab. Mulle meeldis ka tema Karulinna triloogia: „Karulinn”, „Meie teie vastu”, „Võitjad”.

  Esmakordselt ilmus Peet Vallaku novell juba sada aastat tagasi, aastal 1925. Novell on jõudnud paljudes eri versioonides ka teatrilavale. Ühte neist etendustest näinuna ei olnud ma aga jutu enda lugemiseni jõudnud. Seega, oli täitsa huvitav. See raamat on ka kirjandus- ja teatriajalooline, sest lisaks novellile sisaldab see lühiülevaate Peet Vallaku (kodanikunimega Peeter Pedajas) elust ja loomingust ning pühendab palju tähelepanu teatrilavastustele. Kuna novelli on üsna mitmel korral lavastatud, siis ongi ta rohkem tuntud teatritükina kui novellina. Väga huvitav oli neist lavastustest lugeda. 1974. a., tolles ajas väga avangardsele lavastusele, tegi kunstnikutöö Vello Tamm, kelle mälestusele see raamat on pühendatud. Raamatus sisaldub ka 1991.a. lavaversiooni lavastaja Priit Pedajase varasemalt ilmunud kirjutis Vello Tammest. Raamatut illustreerivad Arkadio Laigo gravüürid, mis tehtud 1936. a. ilmunud väljaandele.