Jüri Ehasalu, jurist, ajakirjanik, äri- ja kirikutegelane pani kokku raamatu lugudest, mida ta käsitles Maalehes aastatel 2013-2019. Ta oli aastaid Eesti suurima tiraažiga ajalehe Maaleht omanik. Autori analüüsivatel kirjutistel on kindel selgroog, mida ta on korduvalt välja öelnud: faktitäpsus, usaldusväärsus. Nii on sündinud huvitav lähiajaloost kõnelev raamat.
Me võime arvata, et teame ju sellest ajast enam-vähem kõike, sest oleme ise olnud lähemalt või kaudsemalt nende sündmuste tunnistajateks, kuid vaatamata sellele jätkub kokkusattumusi, salatsemisi, (hea)tahtlikke tegematajätmisi ja kahjuks ka reetmisi, mis on aastakümnetega ilmsiks tulnud ja annavad seega sündmustele uuema vaatenurga.
Ütlen ausalt, et mulle ei meeldi lugeda ei nõukogude ajast ega ka raskest poliitilisest ülekuminekuajast taasiseseisvumisse. Kõik need nõukaaegsed prominendid ja Moskva käsud tekitavad minus mentaalset iiveldust. Vaatamata sellele võtsin ma kätte raamatu, mis lubas värvikaid lugusid Eesti lähiajaloost ja pean tunnistama, et lugesin seda hooga, sest ajaloolistes sündmustes on kohati nii palju absurdi, et ei jõua ära imestada.
Raamat algab koloriitse ja seletamatu iseloomuga Nikita Hruštšoviga, kes tunnistas vaid musta ja valget. Lõpuks sai ta endale ka must-valge hauamonumendi skulptor Ernst Neizvestnõilt, kes polnud küll Hruštšoviga sõbralikes suhetes, kuid sai siiski isikliku palve monumendi tegemiseks Hruštštovilt endalt. Hruštšoviga seoses veel selline fakt, et tema käsul võeti 1962. aastal inimestelt ära individuaalmaju, sest need inimesed tundusid kahtlased. 14 maja jõuti ära võtta, kui selle jama lõpetas ära Brežnev, kes leidis just vastupidi hea olema, kui inimene ei nõua riigilt eluaset, vaid ehitab selle ise. Siiski ühte maja ei tagastatud, kuna see meeldis liiga palju ühele kõrgele parteilasele.
Üks lugu on kohe kindlasti värvikas. Lisaks on see meie kandiga seotud. Arknal oli vanasti pullijaam. Just sinna valvuri uksele koputas ühel talveööl Karl Vaino, “otsekui talvemuinasjutust ilmunud viirastus”, kes oli läbikülmunud ja üksi. Vaino oli pidanud pärast kergenduspeatust autojuhi hooletuse tõttu Leningradi maanteel tuisus sumpama Tallinna poole. Õnneks paistsid teele Arkna pullijaama päästvad tuled.
1973. aasta 15. juuni õhtul toimusid Pärnus noorterahutused, kus ootamatu olukord ajas relvile lennuväelased, kes said käsu: täägid ette ja püssid palge. Kohe päriselt. Juhtum, millest saab raamatus täpsemalt teada, lõppes siiski kokkupõrgeteta ja et avalikkus võimalikult vähe teada saaks, kutsuti klaasijad öösel tööle, et miilitsamaja aknad ära vahetada. Hommikuks olid jäljed öisest mässust kadunud. Pärnu tuntud viinanina Ruts, kel oma vimm miilitsate vastu, tahtis topsisõpradele rõõmusõnumit viia miilitsamaja lõhkistest akendest. Aga mida polnud, seda polnud. “Sa, Ruts, oled ennast ikka nii segaseks joonud... Siin ei aita enam muud kui kohe hullumajja.”
Kuidas Mihhail Gorbatšov tegelikult võimule tuli, millist äri ajas Mathias Rust Eestiga, Vaino Väljase tundmata lood – seda ja muudki saab raamatust lugeda.
Siiski veel lugu mehest, kes ütles Karl Vainole “Te peate tagasi astuma!” Ta oli meie Rakvere mees Artur-Bernhard Upsi. Mees, kes oma viimases intervjuus soovitas põllumajandusega tegelevatele inimestele mitte täita rumalaid käske, kinnitades, et omal ajal nemad julgesid seda mitte teha.
Ühes oma viimastest kirjadest kirjastusele kirjutas raamatu autor: “Viimastel kuudel on mitmed väärikad vestluskaaslased mulle kinnitanud, et taolise raamatu väljaandmiseks on tõsine lugejahuvi ja ka lähiajaloo objektiivse säilitamise vajadus.”
Usun minagi raamatu lugejana lähiajaloo huvisse ja selle faktitäpsusesse. Et “üleriigilise levikuga päevalehtedes ei ilmuks kirjutisi, mis omal ajal toimunu tegelikult pea peale pööravad hoolimata dokumentaalsetest allikatest, mille leidmisega ei suvatseta vaeva näha”, nagu autor on öelnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar