Laszlo Krasznahorkai on 2025. aasta kirjanduse Nobeli preemia laureaat.
Kui 2025. aasta kirjanduse Nobel välja kuulutati, siis muidugi tekkis minus uudishimu, et kes kirjutas, kuidas kirjutas ja millest kirjutas. Auhinna sai Laszlo Krasznahorkai "kaasahaarava ja visionäärse loomingu eest, mis apokalüptilise terrori keskel kinnitab kunsti väge”. Krasznahorkai kirjeldas ise oma loomingut kui "hullumeelsuse piirini uuritud reaalsust".
Olen lugenud arvustusi Laszlo Krasznahorkai “Saatana tango” kohta, kuid pole leidnud subjektiivset arvamust raamatu kohta. Et siis teisisõnu, kas raamat meeldis või mitte, kas oli kaasahaarav või mitte. Kiidetakse aina kunstitäiust ja muid olulisi kriteeriume, mis viivad loomingu Nobelini. Muidugi ei kavatse ma neile kuidagi vastu vaielda, kuid saan aru, et blogi lugeja ootab raamatu kirjeldajalt oma arvamust.
Ma toetuksin Janar Ala “Postimehes” väga hästi kirjutatud arvamusele „Saatana tango” kohta: “Müüa saab tõenäoliselt paremini raamatut, millel on kaasahaarav süžee. … Teose süžeeliin on olemas ja vahel tuntavamaks, vahel vähemtuntavaks muutudes lubab hoida üleval midagi, mida võiks ju kaasahaaravuseks nimetada.”
Mina selle lausega päris nõus ei ole. Tõsi, teos ei kiskunud mind endaga esimestest lehekülgedest saadik, aga tahtmine kaasa minna tegelastega selles sügiseses porises ja vihmast niiskunud külamülkas oli mul olemas: et mis siis edasi. Ja jällegi kasutan ma Janar Ala kirjutatud arvamust, mis selles lõigus ühtib täiesti minu arvamusega: “Saatana tangot” võib pidada raamatuks maaelust, kus on esindatud raske, tuim ja nürimeelne “paljas eksistentsi” versioon, kus maa ja kõik, mis selle peal on, nii inimesed, loomad kui ka ehitised, on mingisuguses pidevas ja vääramatus lagunemises. Seda kõike ümbritsevad järjepidev vihm ja pori, mis räsivad sügisest Kesk-Doonau külamaastikku ning mis üheks hetkeks jõuab klaustrofoobilisse punkti, kus sisse-, välja- ega läbipääse enam pole.”
Autori kirjeldused on nii tõesed, et keha hakkab tunnetama niiskuse ebameeldivust ja ninale meenub hallituse ja kopituse hais. Kamp halle ja mandunud külainimesi ootamas pääsu paremate võimaluste poole. Neile terendab lootus. Vähemalt nad ise arvavad nii.
Krasznahorkaid on kirjeldatud kui kaasaegset ungari apokalüpsise meistrit, keda saab võrrelda Gogoli ja Melville iga. Ma mõtlen, et miks kirjutab Krasznahorkai oma kodumaast, Ungarist sellise raamatu, mille üheks peategelaseks on pori ja teiseks mandunud kolkaküla koos sealsete väheste allesjäänud degenereerunud elanikega. Minu enda teooria on, et raamatu kirjutades, 1994. aastal võis Ungari pärast kommunismist lahtiütlemist olla keerulistes majanduslikes ja sotsiaalsetes oludes. Ma lihtsalt mõtlen, et ka meil, Eestis uue vabariigi alguses jooksid külad tühjaks, maal töökojad lagunesid, inimestel kadus maakohtadest töö. Päris kindlasti meenutas mõni mahajäänud küla maailma lõppu, kuhu olid jäänud elama veel mõned eluheidikud. Igatahes sellised analoogid kangastusid minu mõtetes.
Krasznahorkai puhul tuuakse esile tema lauseid, mis on väga pikad, kuid eristavad tavakõnelejate lauseid selle poolest, et on rikastatud kirjanduskunstilise sõnavaraga, mida me igapäevaelus ei kasuta, aga samas pole pikkades lausetes midagi iseäralikku, sest kui te hoolikalt oma kõnet jälgite, siis panete isegi tähele, et lause lõpp ei ole kerge saabuma. !!! Eelneva lause oleks ehk veelgi pikemaks saanud kirjutada, aga see pole praegu eesmärk. Tahan lihtsalt öelda, et seetõttu ei osanud ma isegi pikkadele lausetele tähelepanu pöörata, küll aga märkasin huvitavat sõnavara, mis iseloomustasid väga hästi kirjeldatut.
Lõpetuseks: mina võtsin “Saatana tango” lugemiseks puhtast uudishimust Nobeli preemia saanud kirjaniku vastu ja vaatamata sellele, mida mina sellest raamatust arvan, olen ma rikkam mõistmise poolest, milline on üks variant kõrgetasemelisest kunstist – antud juhul kirjanduskunstist. Aga tunne, mida ma lugemise ajal tajusin, ja emotsioonid, tulevad ilmselt kaua meelde. Võib-olla see ongi see miski, mis teeb raamatu väärtuslikuks.
Kommentaarid
Postita kommentaar