Lugemispäevik

Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi raamatus “Põgene!” ei ilmne ühtegi laipa, ei ole ka eriti õudne, nii et jääb 400 lehekülge mõnusalt kõhedat öist tegevust pimedas metsas. Kade konkurent on noorele näitlejale korraldanud fake-filmivõtted, et hirmutamise kaudu võidurõõmu tunda. Peategelane osutub aga üsna taibukaks ja kaldub etteseatud rööbastelt välja. Miks me pimedust kardame? Ikka oma ürgse närvisüsteemi tõttu, mis mäletab pimeduses piiluvaid vaenlasi ja kiskjaid. Mõni nõrgem võib isegi hulluks minna. “Ma mõtlesin lihtsalt...Kui kõik need imelikud asjad juhtuma hakkasid, kui ma võtetel üksi üles ärkasin ja kui ma selle raamatu leidsin...Mulle tundus, et käimas on nagu midagi eriti suurt. Mingi tõeline müsteerium. Selgitus on tegelikult...Kas sulle ei tundu see kaunis igav? ...See ongi nende müsteeriumide probleem...Need on olemas üksnes sellepärast, et meil ei ole neile seletusi. Kui me seletused leiame, laguneb kogu müsteerium laiali.” Ja võib rõõmsalt tugitoolist tõusta ja edas...

Pean tunnistama, et see oli minu esimene kokkupõrge Stephen Kingiga. "Instituudi" kohta infot otsides lugesin, et õudusžanri vanameister sai inspiratsiooni selle loo kirjutamiseks oma lastelastelt. Raamatu alguses tutvustab Stephen King pikemalt  Tim Jamiesoni, endist politseinikku, kes "poolte kokkuleppel" eelmisest töökohast lahkunud, seetõttu jääb mulje, et tema ongi peategelane ja küllap ta kohe hakkab lahendama lastega seotud juhtumit, kuid tegelikult on Timi osa üksnes sissejuhatus. Mees on teel New Yorki, et oma eluga edasi minna.  Tema teele jääb, aga väikelinn DuPray. Vanaisa mälestuse ajel asub ta linnas tööle öövahina, kuid kohalikus juveelipoes oskuslikult lahendatud intsident tõestab Timi võimekust ning peagi on ta ametis DuPray politseijaoskonnas. Luke Ellis on tark ja üliandekas, samas tavaline poiss, kes armastab korvpalli mängida ja Käsna Kalle multikaid vaadata. 12-aastaselt on ta juba võimeline kõrgkoolis õppima. Noormeest on ees ootamas suu...